VÕSU - minu kodupaik

Võsut on esmakordselt mainitud 1534. aastal jõena. Küla kohta on teateid 1586. aastal (Wose). 1780 on mainitud Võsule rajatud Palmse mõisa telliselöövi; 1895-1904 tehas kaasajastati ja ta hakkas tootma 1-2 miljonit tellist aastas. Telliste, halgude,vilja ja kartulite väljaveoks ehitati sadam, kuid selle äärde pääsesid vaid väikesed alused, suuremate laevade juurde veeti kaup paatidega.
18. sajandi keskel oli praeguse Võsu asula kohal ainult mõni üksik pere, millele lisandus veel kümmekond metsatalu lähikonnas. Võsu, kui ideaalse suvituskoha, avastasid Virumaa mõisnikud. 1870-ndate aastate paiku algas kruntide andmine, kakskümmend aastat hiljem asus terve Lepispea küla ümber Võsule.

Sajandi lõpul suvitas Võsul juba 50-60 perekonda Tallinnast, Peterburist, Moskvast ja Krimmist. 1906. aastal oli suvitajate arv tõusnud juba üheksakümne pereni.

Võsu suvituskoha hiilgeaastad olid enne Esimest maailmasõda. Selleks ajaks oli siia ehitatud üle kahesaja maja, millest umbes sada seitsekümmend suvilateks välja üüriti. Eriti nõutud oli Langsepa pansion ilusa pargi ja suurepärase vaatega merele, vannimaja, kus sai tellida ka muda- ja muid terviseveevanne. Meelelahutust pakkusid kuursaal, jalgpalli-, võrkpalli- ning tenniseväljakud. Rannast võis laenata süsti, sõude- ja purjepaate.

Suvitajate endi poolt asutati Võsu heakorraselts, avati raamatukogu ja lugemistuba. Peamine ühendus Võsul oli postihobustega ( telliti Rakverest ). Alates 1912. aastast pidas kolm korda nädalas Tallinna ja Võsu vahel ühendust ka aurulaev „Virumaa“. Eriti hinnatud oli Võsu arstide poolt, kelle arvates siinne kuiv ja puhas õhk, ööpäeva temperatuuride väike kõikumine, naaberrandadest soojem merevesi pidid tervendavalt mõjuma mitmetele haigustele.

Võsul hakkas arenema ka kultuurielu, selles oli suuri teeneid Eduard Langsepal, kes töötas Palmse vallakoolis õpetajana, arendas kooli ministeeriumikooliks ja oli selle juhatajaks. 1898. aastal asutas ta Võsul esimese selleaegse vallakooli. 1907. aastal ehitati Peterburi ja Moskva suvitajate toetusel seltsimaja, kus korraldati näitemänge, kontserte, peoõhtuid, millest saadud sissetulekutega osteti külla tuletõrjeprits. 26. veebruaril 1889. aastal etendati Simuna talus kolm näidendit. Ümbruskonna kuulsaimaks tantsuorkestriks oli Sagadi viiulikoor.

Võsu seltsielu hakkas elavnema taas 1907. aastast. Kolmekümnendatel aastatel lavastati üsna nõudlikke näidendeid ja operette, millele suvitajad-näitlejad osatäitjatena või lavastajatena kaasa aitasid.

Pärast Esimest maailmasõda vähenes Võsu suvitajate arv mitmekordselt. 1931. aastal oli Võsul suvitajaid ainult viie ja poole saja ringis, edaspidi pisut enam. Ühendus Võsuga oli paranenud, peale aurikute „Endla“ ja „Juku“ ning mootorlaeva „Kungla“, mis Tallinnaga ühendust pidasid, oli käigus ka mitu bussiliini.

Aegade jooksul on Võsul suvepuhkust veetnud paljud eesti ja vene silmapaistvad kultuurutegelased. Paaril suvel viibis Võsul folkloristika suurkuju Jakob Hurt, kes Ilumäe laulukoori kontserdil Võsu rannamännikus ka kõne pidas. Lühemat aega peatus Võsul ajaloolane Villem Reiman, kelle kõnet Kingu talu õuel rahvas kaua meelde tuletas. Möödunud sajandi algusaastatel nautis Võsu rahu soome-eesti kirjanik Aino Kallas. 1914. aasta suvel peatus siin nimekas vene geograaf Venjamin Semjonov-Tjan-Šanski – kuulsa vene maadeavastaja poeg. 1921. aastal suvitas Võsul Eduard Vilde. A. H.Tammsaare tavatses küll suvitada Narva- Jõesuus, kuid ka Võsu oli tema meelispaigaks.

Võsu kujunes muusika- ja teatriinimeste meelispaigaks. Sagedasteks külalisteks olid Ants Lauter, Karl Ots, karikaturist Gori, maalikunstnik Andrei Jegorov, kirjanikud Gustav Suits, Evald Tammlaan. Hilisemal ajal suvitasid või elasid siin Mikk Mikiver, Kaljo Kiisk, Georg Ots. Praegu on Võsu kunstnik Anna Merilo kodukohaks.

"Eestimaa reisijuht" 98/99

Kauni looduse ja rohkete vaatamisväärsustega Lääne-Virumaa (3465 km2, ca 75600 el.) asub Põhja-Eestis, ulatudes Soome lahe kallastelt ca 80 km lõunasse. Inimasustus on Virumaal vähemalt 8000 a. vanune (leiud Kunda Lammasmäelt). Palju on muistseid matmispaiku ja linnuseasemeid. 1220. a. vallutasid siinsed alad taanlased, hiljem sakslased, rootslased ja venelased. Suurimaid purustusi tõi Virumaale 1558. a. alanud Liivi sõda. Põhjasõja järel rajati villa- ja kalevivabrikuid ning viinakööke, ehitati kaunid mõisaansamblid.

Maakonda iseloomustavad paiknemine Kirde-Eesti lavamaal ja allikaterohkel Pandivere kõrgustikul ning heakorrastatud mõisate rohkus. Põhja- Eesti paekallas on siin madaldunud ja asub veidi rannikust eemal, veerohked allikad on paljude jõgede alguseks, rohkelt on selgeveelisi järvi (kaunimad Viitna, Porkuni, Äntu). Lääne- Virumaale jääb põhiosa Lahemaa Rahvuspargist, Neeruti, Udriku, Tudu, Luuasaare ja Sämi-Kuristiku kaitsealad. Eesti üks tuntuim turismimarsruut on nn. Kuldne Sirge – Palmse, Sagadi ja Vihula mõisad, kaunid paigad on ka Käsmu, Porkuni, Viitna, Altja, Karepa jpt.

Kadrina – 13. saj. tekkinud küla, endine kihelkonnakeskus. Siin on hinnaline 15. saj. ehitatud Kadrina kirik. Kadrina valla allikate- ja järvederohkel lainjal maastikul on 9 mõisa koos parkidega: Loobu, Vohnja, Kolu, Kihlevere, Undla, Hulja, Udriku, Neeruti, Jõepere mõisad. Jõepere mõisa ja Loobu jõe alguseks olevate suurte Jõepere allikate läheduses on sündinud arst ja kirjanik Fr. R. Kreutzwald.

Vihula külas (esmamainitud 1241. a.) asub Vihula mõis. Mõisaansamblist on säilinud 25 hoonet, enamik ehitatud 19. saj., mil mõis kuulus von Schubertitele. Suur inglise stiilis park saarterohke paisjärvega.

Vihula valla ja Lahemaa Rahvuspargi merevärav, kena Vergi sadam paikneb tormivarjulisel neemel, 11 km Võsult.

Põline rannaküla Käsmu (mainitud 1453) asub samanimelisel kaunil poolsaarel pindalaga 10 km2. Käsmu on üks Eesti suurimaid ja rikkamaid rannakülasid, siin ehitati purjelaevu ja veeti salaviina. Käsmu Merekool koolitas kapteneid.

Haljala – 15. saj. ehitatud Haljala kolmelööviline kodakirik, kus asub kujur Rabe poolt 1730. a. valmistatud barokne kantsel ja puunikerdustega kaunistatud altar.

Kunda – 1241. a. mainitud, mõisana 1443. a. Mõis on hävinud. Lontova küla lähedale rajati sadam 1805. a. 1873. a. alustas mõisaomanik tsemenditootmist ja see kestab tänaseni. Kunda jõe ääres asuvalt Lammasmäelt on leitud Eesti vanima, keskmise kiviaja küttide ja kalastajate asula jälgi, siin on Kabeli mõisavaremed, Toolse ordulossi (1471) varemed ja muistsed linnamäed, Malla mõis suures pargis ja ilus Letipea neem.

Mahu rannaks kutsutud alal on palju vaatamisväärset. Siin on olnud 36 põlisküla, 11 mõisa ja palju kivikalmeid. Esimene kirik rajati Viru-Nigulasse juba 13 saj. lõpul. Huvipakkuv on arvatavasti 13. saj. II poolel ehitatud Baltimaades ainulaadse ristikujulise põhiplaaniga Maarja kabeli vare. Pada jõe ääres on Koila linnamäe püha allikas ja Veriora karstiala.

Letipea – siin asub üks suurimaid rändrahne Euroopas, Ehalkivi (980 m3, kõrgus 7,6 m).
Vinni vallas asub palju kauneid mõisaid: Piira, Inju, Vinni, Mõdriku, Rägavere.
Viru-Jaagupi: Virumaa vanimaid külasid, 1220. a. moodustatud kirikukihelkonna keskus. Allikataolise päisjärve kaldal paikneb maadeuurijale, admiral Ferdinand von Wrangelile kuulunud Roela mõis.

Väike-Maarja keskasulast lõunas Ebavere mägi (146 m), edasi 7 sügavat väga selge veega Äntu järve ja Punamägi, millel asus 11. saj. algul muinaseestlaste linnus Agelinde. Esimesed teated Väike-Maarja kohta pärinevad 13. saj. algusest, 14 saj. on ehitatud Väike- Maarja kirik ja Kiltsi lähedal algselt vasallelamuks ehitatud huvitav restaureeritud Vao tornlinnus. Samas on ka Rennenkampffide aadliperekonnale kuulunud Vao mõisaansambel.

Kauni arhitektuuriga 1872. a. valminud neorenessansi stiilis Muuga mõis on kirjanik Eduard Vilde lapsepõlvekodu. Tähelepanu väärib 19. saj. hollandi tuuleveski.

Esimene märge Simuna kohta pärineb 1219. a. Läti Hendrikult, kes nimetas teda Väike-Viruks. Avanduse mõisahoone kauaaegseks omanikuks oli akadeemik Friedrich-Benjamin Lütke. Simuna ida piiril asub astronoom Struwe ajalooline meridiaankaare mõõtmise tähis. Rakke Linnamäel on muinasaegne linnusease.

Porkunis 1479. a. rajatud piiskopilinnus on varemeis Liivi sõja ajast ( 16. saj. ). Linnuse väravatorn on taastatud, siin asub Porkuni Paekivimuuseum, mis tutvustab eesti rahvuskivi – paekivi. Porkunist põhja poole jääb ainulaadne Piisupi-Võhmetu-Lemküla karstijärvede ja ooside kaitseala. Siin on 12 väikejärve ja mitmeid karstinähtusi.
Tamsalu areng sai alguse Tallinn-Tartu raudtee rajamisega 1876. a. ja lubjapõletamise alustamisega 1880. a. Euroopas ainulaadsed 19. saj. lubjapõletuse ringahjud on säilinud.