Lahemaa kivid

Majakivi

Jaani-Tooma Suurkivi

Lahemaa on rikas paest ja paepealsetest, veest ja merest, metsast ja nõmmedest. Lahemaa on rikkaim... kividest. Kive leidub rannavees ja karidena kaugel meres. Kivid on kohati metsas ainsaks aluspinnaks männijässidele, kivid on karjamaal, kivid on põllumehe põlisvaenalsed, kividest on rikas õu ja külavahetee. Kive on väikesi ja suuri, üsnagi aukartustäratavaid rahne, nimega ja nimetuid.

Üksnes Lahemaa hiidrahnude nimistu on mõjukas. Siit leiame Majakivi, Jaani-Tooma Suurkivi, Tiirukivi, Ojakivi, Vana-Jüri Suurkivi jne. Mõnikord pole külaalused rändrahnud meres küll kuigi esinduslikud, kuid neil on erisugune tähendus - nende alt on toodud õdesid ja vendi rannalastele (Titekivi Mustojal, Suurkivi Altjal). Kadakate vahel kulgevad paekiviaiad tähistavad kunagisi krundipiire ja karjatänavat. Kivikirstkalmed on kaugete esivanemate elu ja surma tunnistajad. Kuulsad Näljakangrud Palmse mõisa lähedal on ammuste aegade elu meenutajaks.

Palmse pargis on suur rühm teravatahulisi sammaldunud rabakive - Kloostrikivid. Rahvasuu pajatab metsaservale tukkuma jäänud kuradeist, kes kloostrimetsa nunnasid kimbutamas käinud, viimaste lahkudes Palmsest aga metsaservale kogunenud ja tegevusetusest kivistunud (nunnaklooster kolis Palmsest ära 15. sajandil).

Palmse mantee ääres on Huntkivi. Legend jutustab tütarlapsest, kes eelistas vastu tahtmist abiellumisele muutuda metsloomaks. Lähermal silmitsemisel paistabki kivi pruudipärga kandva lamava hundina.

Näljakangrud - pärimuse järgi kuhjatud need näljahädas pärisorjade poolt 1695-1697 Suure Nälja ajal tasuks mõisast saadud vilja eest (koristati mõisa põlde kividest).

Kivikülv Käsmu metsas on umbes 4000 aasta vanune. Sammaldunud kivid asetsevad kohati üksteises kinni. Kivisillutised on tekkinud murdlainete ja rüsijää toimel.

Allikad: F. Nõmmsalu, "Lahemaale sündis rahvuspark", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 97 lk

H. Viiding, "Lahemaa kivid", Tallinn: Valgus, 1981, 80 lk.

MÕISAD - Kuldne Sirge

VIHULA

Arhitektuuris stiil – Neoklassitsism. Härrastemaja vanem, mantelkorstnaga osa on ehitatud 1760-80. a. von Helffreichide omandiajal. Pärast mõisa üleminekut 1810. a. von Schubertitele laiendati härrastemaja mitu korda, 1880. a. lisati kolmekorruseline tiib ja kujundati kogu hoone ümber historitsistlikus laadis. Kõrvalhooned on enamasti pärit 19. sajandist (ait, tall- tõllakuur, viinavabrik, keldrid ), baroklike joontega Tagamõis 18. sajandist. Suur inglise stiilis park saarterohke paisjärvega.

SAGADI

Arhitektuurisstiil – Klassitsism. 1684-1919. a. kuulus mõis Fockide suguvõsale, praegune rokokoodekooriga härrastemaja ehitati 1749-1753 Peterburi arhitekti Rastrelli projekti järgi. Selle barokkstiilis häärberi juurde kuulusid stiilsed majapidamishooned väljaku külgedel, värav- kellatorn ajanäitajaga ja suurejooneline park, 18. saj. lõpul lisati juurdeehitus ja klassitsistlik fassaad. 1918. a. mõisale kuulunud 52 ehitisest on taastatud 17. Suur mõisapark tiigi ja viljapuuaiaga. Härrastemajas on eksponeeritud mõisajärgne interjöör, mööbel, jahirelvad, -trofeed ja topised. Renoveeritud ringtallis asub Metsamuuseum.

PALMSE




Arhitektuurisstiil – Barokk. Arhiivsetes ürikutes on Palmset kui asukohta esmakordselt mainitud 1287. a. Taani kuninga Valdemar II poolt sõlmitud maade kinkelepingus Tallinna Püha Mihkli kloostrile. 1348. a. oli Palmses kloostrile kuuluv mõis ja 1510. a. müüs kloostri abtiss Elisabeth Brink mõisa ära. Palmse mõisa areng ja ulatuslik stiilne väljakujundamine on seotud Pahlenite suguvõsaga alates 1673. a. Barokkstiilis mõisahoone ehitati 1753. a., 19. saj. laiendati seda suure tiibhoonega.


Allikad: Enn Tarvel, "Lahemaa ajalugu", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 234 lk.
H. Sirel, V. Ranniku, "Palmse õpperada", Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 22 lk.

RAKVERE

VANALINN

Rakvere linna vanim asustus paiknes praegusel Teatrimäel. Rahvapärimuse järgi asunud siin kunagi kauges minevikus linnavärav, mida valvasid kahel käpal kõndivad karud. Verejanulised loomad ei lasknud kedagi läbi. Vaid südapäeval, kui päike kõige kõrgemal, eemaldunud karud väravast ja siis pääsenud talupojad oma kauba- ja andamikoormatega linna ja linnusesse. Millegipärast kutsutud siis paika Põrguväravamäeks.

Teatrimäel elasid karjakasvatajad ja põllupidajad juba I aastatuhande esimesel poolel. 14. sajandi alguseks oli muistsest asulapaigast saanud kaubitsemiskeskus. Üha enam koondus asulapaika ka käsitöölisi ja nii hakkas kujunema linn, mis sai 1302. aastal privileegid - Lübecki õiguse. Linn kandis siis nime Wesenberg.

16. sajandi esimesel poolel asus teatrimäel frantsiskaani mungaordu klooster, mille müüridest osa avastati arheoloogiliste kaevamiste käigus. Esialgu Tallinnasse kavandatud klooster rajati Rakverre 16. sajandi esimese kümnendi lõpul ja hävis juba Liivi sõjas 1559. aastal.

17. sajandil kujundati kloostri asupaigast Rakvere mõisasüda. Rakvere mõis on kuulunud kolmele aadliperele: Brederoded, Tiesenhausenid ja Rannenkampffid. 1919. aastal mõis riigistati ja 19. sajandi keskel ehtatud häärberist sai nüüd rahvamaja, hilisem teatrihoone. (teatrimaja avati 24. veebruaril 1940. aastal piduliku aktuse ja balliga). Üle aasta saab Rakvere Teatri eestvedamisel teoks populaarne teatrifestival Baltoskandal.

Lauluisa Kreutzwald, rahvaeepose "Kalevipoeg" koostaja, on pärit Lääne-Virust Jõeperest, üles kasvanud Rakvere külje all Kaarlis ja õppinud linna kahes koolis. Tema mälestussammas püstitati 1937, kui möödus 55 aastat selle kuulsa eestlase surmast ja ühtlasi 75 aastat "Kalevipoja" ilmumisest.

Pronkstarvas Vallimäe loodenurgal (skulptor Tauno Kangro) avati rakvere linna 700. juubelisünnipäeval 2002. aastal. Tarvas on 5 m kõrge ja seisab graniitalusel, mille külgedelt saab lugeda olulisi andmeid Rakvere ajaloost, ühtlasi leiduvad seal skulptuuri heaks annetusi teinute nimed. Tarva kuju asub siinsel kõrgel valliserval muidugi seetõttu, et muistsete eestlaste linnus Vallimäel kandis Tarvanpää nime.

Rakvere Vallimäel on aegade vältel olnud mitu linnust: Tarvanpe (puitlinnus, pole midagi säilinud, Wesenberg (13. saj taanlaste kivilinnus, Wesenberg - Tarvanpää alamsaksakeelne tõlge). Rakvere linnuse kui sõjalise kindluse ajalugu jõudis lõpule 17. saj alguses. Ulatuslikumad renoveerimistööd algasid aga alles aastal 1975.

Rakveres on toimunud Kalevipoja ja Rooma lepingute ettelugemine, Eesti meeste tantsupidu, ülemaailmse tähtsusega spordiüritused.

Odette Kirss, "Jalutaja teejuht", Rakvere, Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus, 2007, 167 lk (kasutatud 7-24 lk).

KÄSMU

• Käsmu on kõige rändrahnurikkam piirkond kogu Euroopas. Roheline männimetsaalune on täis külvatud kõikvõimalikus suuruses ja eri kujuga rahnusid.
• Käsmu õnnekivihunnikusse on aastakümnete jooksul oma kivikese visanud tuhanded inimesed, mistõttu hunnik meenutab juba mäge. Alguse aga olevat saanud traditsioon sellest, et merelt saabuvad mehed kraapinud iga kord kivi sisse nime ja kuupäeva ning visanud kivi siis õnne saamiseks hunnikusse.
• Ega Käsmut asjata kaptenitekülaks kutsuta - Käsmust on sirgunud kümneid merekapteneid, kes ka suurtel ookeanitel seilanud. Tsaari-Venemaa üks kahest suurimast kaubalaevastikustki oli Käsmu oma. Käsmu oli isegi sedavõrd tuntud meresadam, et esimese vabariigi ajal Tallinna kõrval ainsana laevaahtritel kodusadamana ära märgiti.
  

PÄRISPEA

• Eesti põhjapoolseim mandripunkt on Purekkari neem Pärispea poolsaarel.
• Nagu enamikul Eesti poolsaartel ja rannikualadel, nii paiknes ka Pärispeal nõukogude perioodi sõjaväelinnak. Seal on tänini ohvitseride endised eluhooned, mis kõrguvad mahajäetult ranna lähedal.
• Hara laht Loksa all oli nõukogude allveelaevade süvasadam. Praeguseks on sadamakompleks rüüstatud.
  

JUMINDA

• Juminda poolsaare tipul on kaldale kettidega kinnitatud mitu suurt sõjaaegset meremiini (need on tühjad ja kahjutuks muudetud). Miinid ning ausammas nende vahel sümboliseerivad 1941. aastal toimunud laevakatastroofi. Sõjaväelaste ja varustuse Tallinnast evakueerimisel toonasesse Leningradi sõitis suur osa laevakaravanist Soome lahte paigutatud miinide otsa.
• Juminda poolsaart kutsutakse liikuvaks poolsaareks, sest selle neeme tipp on pidevas liikumises. Suured rahnud poolsaare tipuosal põrkuvad lainetuses üksteise vastu ja vahetavad pidevalt asukohta. Sestap muudab neem pidevalt kuju, nii tormide kui jäämineku ajal.
• Nõukogude ajal asus Juminda neemel üks suurimaid raketibaase, kust hoiti silma peal kogu Skandinaavia kohal toimuval lennuliiklusel. Vene vägede Eestist lahkumisel mineeriti ja uputati kogu raketibaasi territoorium ning selliseks on see jäänud praeguseni. Samas pidavat olema üks koht, kus väikese maalapi peal ka käredaima külmaga lumi ära sulab. Arvatakse, et seal podiseb maa all endiselt mingi reaktor või jõuallikas, mis pinnast soojendab.

Allikas: Marko Kaldur, "Avastades Eestimaad", Tallinn: Varrak 2005, 150 lk (kasutatud 53-76)

VÕSU - minu kodupaik

Võsut on esmakordselt mainitud 1534. aastal jõena. Küla kohta on teateid 1586. aastal (Wose). 1780 on mainitud Võsule rajatud Palmse mõisa telliselöövi; 1895-1904 tehas kaasajastati ja ta hakkas tootma 1-2 miljonit tellist aastas. Telliste, halgude,vilja ja kartulite väljaveoks ehitati sadam, kuid selle äärde pääsesid vaid väikesed alused, suuremate laevade juurde veeti kaup paatidega.
18. sajandi keskel oli praeguse Võsu asula kohal ainult mõni üksik pere, millele lisandus veel kümmekond metsatalu lähikonnas. Võsu, kui ideaalse suvituskoha, avastasid Virumaa mõisnikud. 1870-ndate aastate paiku algas kruntide andmine, kakskümmend aastat hiljem asus terve Lepispea küla ümber Võsule.

Sajandi lõpul suvitas Võsul juba 50-60 perekonda Tallinnast, Peterburist, Moskvast ja Krimmist. 1906. aastal oli suvitajate arv tõusnud juba üheksakümne pereni.

Võsu suvituskoha hiilgeaastad olid enne Esimest maailmasõda. Selleks ajaks oli siia ehitatud üle kahesaja maja, millest umbes sada seitsekümmend suvilateks välja üüriti. Eriti nõutud oli Langsepa pansion ilusa pargi ja suurepärase vaatega merele, vannimaja, kus sai tellida ka muda- ja muid terviseveevanne. Meelelahutust pakkusid kuursaal, jalgpalli-, võrkpalli- ning tenniseväljakud. Rannast võis laenata süsti, sõude- ja purjepaate.

Suvitajate endi poolt asutati Võsu heakorraselts, avati raamatukogu ja lugemistuba. Peamine ühendus Võsul oli postihobustega ( telliti Rakverest ). Alates 1912. aastast pidas kolm korda nädalas Tallinna ja Võsu vahel ühendust ka aurulaev „Virumaa“. Eriti hinnatud oli Võsu arstide poolt, kelle arvates siinne kuiv ja puhas õhk, ööpäeva temperatuuride väike kõikumine, naaberrandadest soojem merevesi pidid tervendavalt mõjuma mitmetele haigustele.

Võsul hakkas arenema ka kultuurielu, selles oli suuri teeneid Eduard Langsepal, kes töötas Palmse vallakoolis õpetajana, arendas kooli ministeeriumikooliks ja oli selle juhatajaks. 1898. aastal asutas ta Võsul esimese selleaegse vallakooli. 1907. aastal ehitati Peterburi ja Moskva suvitajate toetusel seltsimaja, kus korraldati näitemänge, kontserte, peoõhtuid, millest saadud sissetulekutega osteti külla tuletõrjeprits. 26. veebruaril 1889. aastal etendati Simuna talus kolm näidendit. Ümbruskonna kuulsaimaks tantsuorkestriks oli Sagadi viiulikoor.

Võsu seltsielu hakkas elavnema taas 1907. aastast. Kolmekümnendatel aastatel lavastati üsna nõudlikke näidendeid ja operette, millele suvitajad-näitlejad osatäitjatena või lavastajatena kaasa aitasid.

Pärast Esimest maailmasõda vähenes Võsu suvitajate arv mitmekordselt. 1931. aastal oli Võsul suvitajaid ainult viie ja poole saja ringis, edaspidi pisut enam. Ühendus Võsuga oli paranenud, peale aurikute „Endla“ ja „Juku“ ning mootorlaeva „Kungla“, mis Tallinnaga ühendust pidasid, oli käigus ka mitu bussiliini.

Aegade jooksul on Võsul suvepuhkust veetnud paljud eesti ja vene silmapaistvad kultuurutegelased. Paaril suvel viibis Võsul folkloristika suurkuju Jakob Hurt, kes Ilumäe laulukoori kontserdil Võsu rannamännikus ka kõne pidas. Lühemat aega peatus Võsul ajaloolane Villem Reiman, kelle kõnet Kingu talu õuel rahvas kaua meelde tuletas. Möödunud sajandi algusaastatel nautis Võsu rahu soome-eesti kirjanik Aino Kallas. 1914. aasta suvel peatus siin nimekas vene geograaf Venjamin Semjonov-Tjan-Šanski – kuulsa vene maadeavastaja poeg. 1921. aastal suvitas Võsul Eduard Vilde. A. H.Tammsaare tavatses küll suvitada Narva- Jõesuus, kuid ka Võsu oli tema meelispaigaks.

Võsu kujunes muusika- ja teatriinimeste meelispaigaks. Sagedasteks külalisteks olid Ants Lauter, Karl Ots, karikaturist Gori, maalikunstnik Andrei Jegorov, kirjanikud Gustav Suits, Evald Tammlaan. Hilisemal ajal suvitasid või elasid siin Mikk Mikiver, Kaljo Kiisk, Georg Ots. Praegu on Võsu kunstnik Anna Merilo kodukohaks.

"Eestimaa reisijuht" 98/99

Kauni looduse ja rohkete vaatamisväärsustega Lääne-Virumaa (3465 km2, ca 75600 el.) asub Põhja-Eestis, ulatudes Soome lahe kallastelt ca 80 km lõunasse. Inimasustus on Virumaal vähemalt 8000 a. vanune (leiud Kunda Lammasmäelt). Palju on muistseid matmispaiku ja linnuseasemeid. 1220. a. vallutasid siinsed alad taanlased, hiljem sakslased, rootslased ja venelased. Suurimaid purustusi tõi Virumaale 1558. a. alanud Liivi sõda. Põhjasõja järel rajati villa- ja kalevivabrikuid ning viinakööke, ehitati kaunid mõisaansamblid.

Maakonda iseloomustavad paiknemine Kirde-Eesti lavamaal ja allikaterohkel Pandivere kõrgustikul ning heakorrastatud mõisate rohkus. Põhja- Eesti paekallas on siin madaldunud ja asub veidi rannikust eemal, veerohked allikad on paljude jõgede alguseks, rohkelt on selgeveelisi järvi (kaunimad Viitna, Porkuni, Äntu). Lääne- Virumaale jääb põhiosa Lahemaa Rahvuspargist, Neeruti, Udriku, Tudu, Luuasaare ja Sämi-Kuristiku kaitsealad. Eesti üks tuntuim turismimarsruut on nn. Kuldne Sirge – Palmse, Sagadi ja Vihula mõisad, kaunid paigad on ka Käsmu, Porkuni, Viitna, Altja, Karepa jpt.

Kadrina – 13. saj. tekkinud küla, endine kihelkonnakeskus. Siin on hinnaline 15. saj. ehitatud Kadrina kirik. Kadrina valla allikate- ja järvederohkel lainjal maastikul on 9 mõisa koos parkidega: Loobu, Vohnja, Kolu, Kihlevere, Undla, Hulja, Udriku, Neeruti, Jõepere mõisad. Jõepere mõisa ja Loobu jõe alguseks olevate suurte Jõepere allikate läheduses on sündinud arst ja kirjanik Fr. R. Kreutzwald.

Vihula külas (esmamainitud 1241. a.) asub Vihula mõis. Mõisaansamblist on säilinud 25 hoonet, enamik ehitatud 19. saj., mil mõis kuulus von Schubertitele. Suur inglise stiilis park saarterohke paisjärvega.

Vihula valla ja Lahemaa Rahvuspargi merevärav, kena Vergi sadam paikneb tormivarjulisel neemel, 11 km Võsult.

Põline rannaküla Käsmu (mainitud 1453) asub samanimelisel kaunil poolsaarel pindalaga 10 km2. Käsmu on üks Eesti suurimaid ja rikkamaid rannakülasid, siin ehitati purjelaevu ja veeti salaviina. Käsmu Merekool koolitas kapteneid.

Haljala – 15. saj. ehitatud Haljala kolmelööviline kodakirik, kus asub kujur Rabe poolt 1730. a. valmistatud barokne kantsel ja puunikerdustega kaunistatud altar.

Kunda – 1241. a. mainitud, mõisana 1443. a. Mõis on hävinud. Lontova küla lähedale rajati sadam 1805. a. 1873. a. alustas mõisaomanik tsemenditootmist ja see kestab tänaseni. Kunda jõe ääres asuvalt Lammasmäelt on leitud Eesti vanima, keskmise kiviaja küttide ja kalastajate asula jälgi, siin on Kabeli mõisavaremed, Toolse ordulossi (1471) varemed ja muistsed linnamäed, Malla mõis suures pargis ja ilus Letipea neem.

Mahu rannaks kutsutud alal on palju vaatamisväärset. Siin on olnud 36 põlisküla, 11 mõisa ja palju kivikalmeid. Esimene kirik rajati Viru-Nigulasse juba 13 saj. lõpul. Huvipakkuv on arvatavasti 13. saj. II poolel ehitatud Baltimaades ainulaadse ristikujulise põhiplaaniga Maarja kabeli vare. Pada jõe ääres on Koila linnamäe püha allikas ja Veriora karstiala.

Letipea – siin asub üks suurimaid rändrahne Euroopas, Ehalkivi (980 m3, kõrgus 7,6 m).
Vinni vallas asub palju kauneid mõisaid: Piira, Inju, Vinni, Mõdriku, Rägavere.
Viru-Jaagupi: Virumaa vanimaid külasid, 1220. a. moodustatud kirikukihelkonna keskus. Allikataolise päisjärve kaldal paikneb maadeuurijale, admiral Ferdinand von Wrangelile kuulunud Roela mõis.

Väike-Maarja keskasulast lõunas Ebavere mägi (146 m), edasi 7 sügavat väga selge veega Äntu järve ja Punamägi, millel asus 11. saj. algul muinaseestlaste linnus Agelinde. Esimesed teated Väike-Maarja kohta pärinevad 13. saj. algusest, 14 saj. on ehitatud Väike- Maarja kirik ja Kiltsi lähedal algselt vasallelamuks ehitatud huvitav restaureeritud Vao tornlinnus. Samas on ka Rennenkampffide aadliperekonnale kuulunud Vao mõisaansambel.

Kauni arhitektuuriga 1872. a. valminud neorenessansi stiilis Muuga mõis on kirjanik Eduard Vilde lapsepõlvekodu. Tähelepanu väärib 19. saj. hollandi tuuleveski.

Esimene märge Simuna kohta pärineb 1219. a. Läti Hendrikult, kes nimetas teda Väike-Viruks. Avanduse mõisahoone kauaaegseks omanikuks oli akadeemik Friedrich-Benjamin Lütke. Simuna ida piiril asub astronoom Struwe ajalooline meridiaankaare mõõtmise tähis. Rakke Linnamäel on muinasaegne linnusease.

Porkunis 1479. a. rajatud piiskopilinnus on varemeis Liivi sõja ajast ( 16. saj. ). Linnuse väravatorn on taastatud, siin asub Porkuni Paekivimuuseum, mis tutvustab eesti rahvuskivi – paekivi. Porkunist põhja poole jääb ainulaadne Piisupi-Võhmetu-Lemküla karstijärvede ja ooside kaitseala. Siin on 12 väikejärve ja mitmeid karstinähtusi.
Tamsalu areng sai alguse Tallinn-Tartu raudtee rajamisega 1876. a. ja lubjapõletamise alustamisega 1880. a. Euroopas ainulaadsed 19. saj. lubjapõletuse ringahjud on säilinud.