KÄSMU

• Käsmu on kõige rändrahnurikkam piirkond kogu Euroopas. Roheline männimetsaalune on täis külvatud kõikvõimalikus suuruses ja eri kujuga rahnusid.
• Käsmu õnnekivihunnikusse on aastakümnete jooksul oma kivikese visanud tuhanded inimesed, mistõttu hunnik meenutab juba mäge. Alguse aga olevat saanud traditsioon sellest, et merelt saabuvad mehed kraapinud iga kord kivi sisse nime ja kuupäeva ning visanud kivi siis õnne saamiseks hunnikusse.
• Ega Käsmut asjata kaptenitekülaks kutsuta - Käsmust on sirgunud kümneid merekapteneid, kes ka suurtel ookeanitel seilanud. Tsaari-Venemaa üks kahest suurimast kaubalaevastikustki oli Käsmu oma. Käsmu oli isegi sedavõrd tuntud meresadam, et esimese vabariigi ajal Tallinna kõrval ainsana laevaahtritel kodusadamana ära märgiti.
  

PÄRISPEA

• Eesti põhjapoolseim mandripunkt on Purekkari neem Pärispea poolsaarel.
• Nagu enamikul Eesti poolsaartel ja rannikualadel, nii paiknes ka Pärispeal nõukogude perioodi sõjaväelinnak. Seal on tänini ohvitseride endised eluhooned, mis kõrguvad mahajäetult ranna lähedal.
• Hara laht Loksa all oli nõukogude allveelaevade süvasadam. Praeguseks on sadamakompleks rüüstatud.
  

JUMINDA

• Juminda poolsaare tipul on kaldale kettidega kinnitatud mitu suurt sõjaaegset meremiini (need on tühjad ja kahjutuks muudetud). Miinid ning ausammas nende vahel sümboliseerivad 1941. aastal toimunud laevakatastroofi. Sõjaväelaste ja varustuse Tallinnast evakueerimisel toonasesse Leningradi sõitis suur osa laevakaravanist Soome lahte paigutatud miinide otsa.
• Juminda poolsaart kutsutakse liikuvaks poolsaareks, sest selle neeme tipp on pidevas liikumises. Suured rahnud poolsaare tipuosal põrkuvad lainetuses üksteise vastu ja vahetavad pidevalt asukohta. Sestap muudab neem pidevalt kuju, nii tormide kui jäämineku ajal.
• Nõukogude ajal asus Juminda neemel üks suurimaid raketibaase, kust hoiti silma peal kogu Skandinaavia kohal toimuval lennuliiklusel. Vene vägede Eestist lahkumisel mineeriti ja uputati kogu raketibaasi territoorium ning selliseks on see jäänud praeguseni. Samas pidavat olema üks koht, kus väikese maalapi peal ka käredaima külmaga lumi ära sulab. Arvatakse, et seal podiseb maa all endiselt mingi reaktor või jõuallikas, mis pinnast soojendab.

Allikas: Marko Kaldur, "Avastades Eestimaad", Tallinn: Varrak 2005, 150 lk (kasutatud 53-76)