MAA JA RAND RAHVAKULTUURIS

Feodalismiajal kujunes ka eesti rahvakultuur. Lahemaal loodu on selle tüüpiline osa, ositi aga omanäoline ja kordumatu. Rahvuspargi klindipealne asustus on olnud järjepidev. Nii on põliste põllunduskülade Kahala, Muuksi, Uuri, Vatku, Tõugu, Võhma, Palmse, Sagadi, Vihula ja Karula hoonete, põldude ning neid ümbritsevate karja- ja heinamaade paigutus püsinud muutumatuna aastasadu. 13. sajandi alguskümnest pärinevad esimesed kirjalikud andmed ligi kahekümne Lahemaa küla kohta. Möödunud aastasaja lõpul loendati siinset rahvastikku juba viiekohalise arvuga. Hiljem on elanikkond kahanenud. Lahemaa lõunaosa asustamisele aitas kaasa Kahalat, Vajgejõge, Loobut ja Viitnat läbiv iidne ühendustee, mille Lahemaa lõigul tegutses viisteist kõrtsi. Hiljem, Peterburi – Tallinna raudtee ehitamisega, kaotas maantee oma ainutähtsuse. Nüüdseks on ehitusmälestisena restaureeritud 18. sajandist pärinev Viitna kõrtsihoone.

Talurahvakultuuri raudvarana nõuavad rahvuspargis säilitamist iidsed maakülad. Mitte üksikud hooned, vaid tervikuna kõigi põlispõldude ja heinamaadega. Siin saaks alal hoid ka vana viljelust ja elatusviise, olgu see hobusega kündmine, taimede abil kanga värvimine või kodune leivategemine. Küla juurde kuulusid veski ja sepikoda. Lahemaa kunagisest ligi poolesajast vesiveskist oleks lihtsam taastada Oandul või Kotkal asuvat. Vihulas on säilinud hollandi tüüpi tuuliku paekivimüürid.

Esimeste kristlike puust kabelite ehitamise aega ja kalmistute asukohta on raske määrata. Ilumäe ja Esku kivikabelid on ehitatud 18. sajandi keskpaiku. Tähelepanuväärsem on Ilumäe 1729. aastast, varasemast puukabelist pärinevate aknavitraazidega. Huvitav on sealne rohkete sepis- ja kiviristidega surnuaed.

Oma osa meie kultuuris ja maastikupildis oli mõisatel, mille eellugu algas taanlaste vallutusega 13. sajandil. 15. sajandi teisest poolest olevate andmete järgi oli tol ajal nüüdse rahvuspargi piires 14 mõisa. Lavamaa külasid haldasid Kolga ja Palmse suurmõisa kõrval Karula, Vihula, Sagadi, Kõnnu ja Loo. Kõrvemaa metsadesse rajatuist oli suurim Loobu mõis. Rannakülad olid jaotunud kaugemal asunud mõisate vahel.

Jälje on jätnud ka mõisa teised tegevusharud. Sajandite jooksul varustati Tallinnat palkide ja küttepuudega.Võsul põletati telliseid – siit läksid purjelaevad telliselastige teele juba 18. sajandil.
Rannaasulatest enamik oli kalurikülad. Väikeste ja kokkusurututena paiknesid need otse rannikul. Kalur ei vajanud suurt rehielamut. Piisas Lahemaa rannas levinud omapärasest asumist, kus eluruumile lisandusid külmkamber, koda ja sahver. Elu lätteks oli meri – püüti võrkudega räime, kilu ja kammeljat. Tüüpilised ja vähemuudetud rannakülad on Altja, Pedassaare, Natturi, Pärispea ja Pedaspea.

Meritsi on meie kultuuri mõjutanud ka naaberrahvad. Igal kevadel sõideti rändpüügile Soome randa. Soomlased käisid jälle Virus silku vilja vastu vahetamas. Meresõit sai Lahemaal alguse puu ja telliste veost ning soolasalakaubandusest. Juba 1880. aastatel lasti Käsmus ja Pedassaares merre väiksemaid rannasõidulaevu. Esimene ookeanivetele sobiv kaugsõidupurjekas valmis aga 1891. aastal Käsmus. Järgneval kolmel aastakümnel ehitati Käsmust Vainupeani üle poolesaja purjelaeva. Kõikidel maailmameredel sõitnud siinsete randade laevu juhtisid kohalikud mehed, kes said hariduse 1884. aastal avatud ja läbi viie aastakümne tegutsenud Käsmu merekoolis. Neid jõukamaid aegu meenutab ainulaadne nähtus rannaasulate hulgas – kaptenite küla Käsmu.

LAHEMAA MUINASAEG

Millal saabus esimene inimene Lahemaale, on raske öelda. 10 000 aastat tagasi asusid Joldiamerre ookeanist sisserännanud kalad ja ulukid – toit inimesele. Küllap juba siis jäid mererannale esimeste küttide ja kalapüüdjate jäljed. Kiviaja inimene ei rajanud paikset kodu, vaid liikus metsloomade ja kalaparvede kannul. Meie muistne esivanem oli lüli ökosüsteemis, tema tegevuse jäljed kadusid looduse ringlusse. Sellepärast on neist rändureist meie ajani säilinud väga vähe silmale nähtavat ja käega katsutavat. Kuid siiski. Võhma Tandemäelt väljakaevamistel leitud kvartsikillud, kui tõendus muistse tööriista valmistamisest, kuuluvad mesoliitikumi, keskmisesse kiviaega, s. o. 8.- 4. aastatuhandesse enne meie ajaarvamist. Kivikirve, oda ja noole kõrval olid juba tol ajal tuntud võrk, õng ja ahing, ilmselt ka mõrd. Umbes 4000 aastat tagasi lisandus lõuna poolt meie soome-ugri elanikkonnale balti hõimude esivanemaid. Nende vene- ehk paadikujulisi kivikirveid on leitud Sagadist, Vatkust ja Uurist.

Kuigi juba tol ajal võidi rajada esimesed põllusiilud hõreda loometsa alla, sai maaviljelus loodusmajanduse asemel peamiseks elatusalaks varasel rauaajal ümbes 2500 aastat tagasi. Sellesse aega kuuluvad varajasemad Muuksi ümbruse kivikirstkalmed,.mis olid paigutatud väljakurnatud viljelusmaale. Meie ajaarvamise alguseks olid Lahemaal välja kujunenud kolm asustuskeskust: Kahala, Palmse ja Vihula. Vanim ja suurim neist oli Kahala, kus nüüdisajani on säilinud üle saja kalme. Arvatakse, et Muuksist pärinevad ka Vatku – Palmse asustajad. Meie ajaarvamiase algusest on alles jäänud esesmeterikkad suured tarandkalmed. Neisse kogunes korduvate matmistega hulk töö- ja tarberiistu, relvi ja ehteid. Üksiktalud metsadesse ja kalameeste külad mereranda rajati muinasaja lõpul, elu jätkus iidsetes külades pangaserval. Rauaajale iseloomulikke kindlustatud asulakohti ja suuri linnuseid Lahemaal ei ole. Meie ajaarvamise algussajandeil rajatud Muuksi ja hilisem Vihula linnamägi on siiski esindamas kunagisi kaitserajatisi.

Tagasi muinasaega ulatuvad ka Eesti rehielamu juured. Neoliitikumi, noorema kiviaja kalurid-kütid elasid püstkojas. Esimestele põllumeestele andis peavarju tulekollet ümbritsevale neljale rõhtpalkseinale toetuv katus. Peagi võeti kasutusele lae ja kerisahjuga saunataoline elamu, millel tuli hakata täitma ka rehe ülesannet, sest vili vajas kuivatamist.

Meie rahvakunsti nii suulises loomingus kui tarbeesemete kujunduses on palju iidset, mille algtähendus ja -sisu on ammugi unustatud. Olgu see siis maaharimise viljakusmaagia väljendus – taimornament, või totemismi ulatuv peremärk – sugukonna esivanemaks peetud looma tunnus. Küttide metsloomakujutis asendus põlluaharimisele üleminekul hobusekujutisega. Lahemaaltki meenuvad hobusepead talukatuste aknalaudadel või õllekannude kõrvadel. Tänapäeval ainult kaunistus, kuid veel möödunud sajandil oli neil maagiline tähendus. Rahvausund püüdles kokkuleppele loodusjõududega. Elusolenditena ei nähtud mitte ainult loomi, hingestatuina mõisteti ka kive ja puid. Kultustoimingutega seostusid püha allikas, jõgi, kivi, puu või trve metsaosa. Püha tähendas puutumatust. Rahvuspargis on säilinud mitmed kultuse- ja ohvrikivid ning isegi ohvripuu Ilumäe pangaveerul.

Lahemaa loodust hakkas inimene oma käe ja näo järgi muutma üle 2500 aasta tagasi. Raud lõi varsti tingimused metsaraideks ja aleviljeluseks. Oma osa nõudsid ka koduloomad: tarastati karja- ja heinamaid. Inimese ja looduse koostööna kujunesid loopealsed ja puisniidud – pideval kasutamisel tasakaalustunud poollooduslikud kooslused. Metsa raiumisega rikuti õhukese mullaga paealade veereziimi. Põlluks kõlbmatutena jäid need karjamaadeks, kus levisid kadakad ja rohttaimed. Neil loopealseil ehk alvareil on mõned steppidele iseloomulikud taimeliigid. Ka siin ilmneb suvine taimede puhkeperiood ning talvine tugev külmakartus. Nüüdisajal kipuvad vanade viljelusviiside sünnitatud loopealsed ja puisniidud hävima. Lahemaal säilivad need ainult järjepideva hoolduse, vastavalt mõõduka karjatamise või niitmise läbi.

"Lahemaa rahvuspark". Arne Kaasik ja Edgar Kask

„Tõestisündinud lood“ Valdek Kaasik

SALAPIIRITUS PUUSÄRGIS

Vergist oli Altja poole liikunud matuserong, hulk leinajaid järel, naised nutuste silmadega. Vastu tulnud piirivalvurid seisnud tee äärde valveseisakusse ja saluteerinud lahkujale. Aga enne Esku surnuaiale jõudmist oli matuserong metsavahele laiali läinud. Kirstus olnud piirituselaadung. Nii toodi salapiiritus päise päeva ajal piirivalve silma all rannast sisemaale. Jälle oli seadusesilma alt veetud.

VERGI KÜLA SEADUS

14.02. 1930. aasta „Päevaleht“uudistes, kuidas „Vergi küla seadus“ kohtus arutusel oli. Rahvahulk tunginud piirivalvuritele kallale ja vabastanud vahistatud piiritusevedajad. Juhtlauseks olnud: “Üks kõigi, kõik ühe eest!“.

METSAVENDADEGA PEOLE

1945. aasta jaanipäeva paiku toimus Raja metsavahi juures perekondliku tähtpäeva tähistamine. Pika laua ümber istus külalisi lähedalt ja kaugelt, noori ja vanu, jutuvestjaid ja tantsuhuvilisi. Õlu ja metsakohin tõstsid tuju – lõbu kui laialt! Juba pensionoikka jõudnud vana metsavaht Malm jorutas oma lemmiklaulu: “Uijut-tuijut, Tiiu reied, karu kiskus Kaie reied. Hunt oli eite hurjutant, karu oli Kaie kargutant!“.
Koosviibimisele olid sattunud ka metsavennad ja metsakombinaadi autojuht. Et auto õue peal seisis, sopsus juht oli ka – nii võetigi ette sõit Karepa rahvamajja tantsupeole. Autokast täis uljas tujus noori, nende seas metsavennad ilma dokumentideta, relvad taskus. Autole tõsteti veel õllevinku ja sõit Karepale algas. Oli teada, et Rutja kordoni ees sulgeb tee tõkkepuu, piirivalvurid kontrollivad kõigi teel liikujate dokumente.
Kordoni tõkkepuu juures valves olev sõdur ei saanud auto koormakasti täitva seltskonnaga midagi peale hakata ja helistas abi järele. Kohale tuli kordoniülem isiklikult ja nõudis kohe seletust: kes te olete ja kuhu sõidate? Autojuhi kõrval kabiinis istunud metsavaht Taal, kes hästi vene keelt valdas, asus kordoniülemaga vestlusse. Autokastis viibijad olid pinges, nad ei kuulnud vestluse üksikasju, aga kokkulepe saavutati, dokumentide esitamist ei nõutud, tõkkepuu tõusis ja sõit rahvamaja poole jätkus. Autokastis viibijate närvipinge langes. Metsavennad ise näisid rahulikuna – endistel rindemeestel tugevad närvid. Tagasisõit tantsupeolt toimus tõrgeteta.
Julge pealehakkamine on pool võitu, aga teise poole õnnestumine oli siiski küsitav.

LETIPEA MÕRVALUGU

Nõukogudeaegsed raadiosaated olid eelnevalt läbinud range kontrolli, tolleaegsete poliitiliste vaadetega vastuolulisi eetrisse ei lubatud. Eestikeelseid uudistesaateid andis eetrisse ka Ameerika Hääle toimetus ja neid kuulati Eestis raadiost põnevusega. 1976. aasta augustis teatas Ameerika Hääl kuulajatele nõukogude piirivalvurite julmast veretööst Letipeal 8. augustil. Raudeesriide tagune sündmus oli ameeriklastele teada juba selle toimumisest järgmisel päeval. Eestis aga, suust suhu levides, polnud kurb teade seniks naaberküladesse jõudnud.
Letipea neemel ühiskondlike autoinspektorite puhkebaasis olid kokku tulnud vabariigi gaasitöötajad. Toimusid sportlikud jõu – ja osavusmängud, isetegevuslikud meelelahutused ja meremõnude nautimine. Meeliköitev suvepäev oli õhtusse jõudnud. Veel põles lõkketuli, mõned paarid tantsisid muusika saatel, suurem osa koosviibijaist oli telkides, kus vanemad ja väsinumad juba magasid, nooremete telkidest kostis veel tasast kudrutamist.
Kell pool kaks öösel vastu 8. augustit hakkas äkki tärisema automaat, ööpimeduses punaseid trajektoore joonistavaist valanguseeriaist vallandunud kuulid lendasid tantsijate ja telkide pihta.
Kahe tülinoriva purjus piirivalvuriga oli pidulistel juba päeval tegemist olnud. Neid püüti rahustada ja laagripaigast eemale meelitada.Vahepeal magasid purupurjus piirikaitsjad kartulivagudes. Nähes, et olukord muutub ohtlikuks, püüti viinauimas piirivalvuritelt relvad ära võtta, aga see ei õnnestunud – üht katsetajat löödi automaadikabaga, teine sai automaadist surmava tabamuse rindu. Seejärel algas turmtuli laagripaigale. Üks piirivalvur püüdis metsistunud kaaslast takistada, kuid sai laengu rindu ja suri teel haiglasse. Kui laskemoon juba lõpukorral, suunas laskja automaaditoru endale näkku ning lõpetas ka oma elu.
Laagriplatsil hukkus või suri haavadesse kuus kokkutulekulist, haavatuid loeti kaheksateist. Mõned haavatasaanud jäid eluaegseks invaliidiks. Raskemini kannatadasaanutele andis valitsus sadakond rubla ühekordset toetust. Ohvrite matustele saadeti relvastatud julgeolekumehed. Muldasängitamised pidid toimuma võimalikult vaikselt ja eri aegadel. Nõukogude julgeolek kartis vihase rahvahulga kogunemist.
Piirivalvepoolne kaotus elavjõus oli kaks reameest, kes „langesid NSV Liidu riigipiiri kaitsmisel“. Sõjaväetribunalis tehti ülemustest süüdlaseks seersant, kellele mõisteti kolm ja pool aastat vangistust.
Viisteist aasta hiljem, 1991, püstitasid Viru-Nigula Muinsuskaitse Selts ja Rakvere Gaas mõrvaohvritele mälestusmärgi. Graniitkivi ohvrite nimedega seisab Letipeal Tagaküla Suurkivi läheduses, kohal, kus 8.augustil 1976 tragöödia aset leidis.

RISTIMÄE

Vihula mõisa ligidal on mäeküngas, seda kutsutskse Ristimäeks.
See olnud vanal ajal, kui nimetatud paigas kaks pulmarongi vastakuti juhtunud. Siis raiunud peiupoisid niikaua mõõkadega vastamisi, kuni teistest üle saanud ja jälle edasi pääsenud. Ühe pulmarongi hulgast kaotanud peigmees elu ja pruut varastatud ära. Kõige tugevam peiupoiss pidanud kosima ta endale. Siis mindud taplusplatsile tagasi ja pandud mälestuskivi sinna püsti. Enne tehtud veel palvet ja ohvrit Taarale. Siis sõitnud igaüks rahus koju, nagu poleks sündinud midagi.

Muistendi algne käsikiri T. Lepp-Viikmann (1895).