SALAPIIRITUS PUUSÄRGIS
Vergist oli Altja poole liikunud matuserong, hulk leinajaid järel, naised nutuste silmadega. Vastu tulnud piirivalvurid seisnud tee äärde valveseisakusse ja saluteerinud lahkujale. Aga enne Esku surnuaiale jõudmist oli matuserong metsavahele laiali läinud. Kirstus olnud piirituselaadung. Nii toodi salapiiritus päise päeva ajal piirivalve silma all rannast sisemaale. Jälle oli seadusesilma alt veetud.
Vergist oli Altja poole liikunud matuserong, hulk leinajaid järel, naised nutuste silmadega. Vastu tulnud piirivalvurid seisnud tee äärde valveseisakusse ja saluteerinud lahkujale. Aga enne Esku surnuaiale jõudmist oli matuserong metsavahele laiali läinud. Kirstus olnud piirituselaadung. Nii toodi salapiiritus päise päeva ajal piirivalve silma all rannast sisemaale. Jälle oli seadusesilma alt veetud.
VERGI KÜLA SEADUS
14.02. 1930. aasta „Päevaleht“uudistes, kuidas „Vergi küla seadus“ kohtus arutusel oli. Rahvahulk tunginud piirivalvuritele kallale ja vabastanud vahistatud piiritusevedajad. Juhtlauseks olnud: “Üks kõigi, kõik ühe eest!“.
14.02. 1930. aasta „Päevaleht“uudistes, kuidas „Vergi küla seadus“ kohtus arutusel oli. Rahvahulk tunginud piirivalvuritele kallale ja vabastanud vahistatud piiritusevedajad. Juhtlauseks olnud: “Üks kõigi, kõik ühe eest!“.
METSAVENDADEGA PEOLE
1945. aasta jaanipäeva paiku toimus Raja metsavahi juures perekondliku tähtpäeva tähistamine. Pika laua ümber istus külalisi lähedalt ja kaugelt, noori ja vanu, jutuvestjaid ja tantsuhuvilisi. Õlu ja metsakohin tõstsid tuju – lõbu kui laialt! Juba pensionoikka jõudnud vana metsavaht Malm jorutas oma lemmiklaulu: “Uijut-tuijut, Tiiu reied, karu kiskus Kaie reied. Hunt oli eite hurjutant, karu oli Kaie kargutant!“.
Koosviibimisele olid sattunud ka metsavennad ja metsakombinaadi autojuht. Et auto õue peal seisis, sopsus juht oli ka – nii võetigi ette sõit Karepa rahvamajja tantsupeole. Autokast täis uljas tujus noori, nende seas metsavennad ilma dokumentideta, relvad taskus. Autole tõsteti veel õllevinku ja sõit Karepale algas. Oli teada, et Rutja kordoni ees sulgeb tee tõkkepuu, piirivalvurid kontrollivad kõigi teel liikujate dokumente.
Kordoni tõkkepuu juures valves olev sõdur ei saanud auto koormakasti täitva seltskonnaga midagi peale hakata ja helistas abi järele. Kohale tuli kordoniülem isiklikult ja nõudis kohe seletust: kes te olete ja kuhu sõidate? Autojuhi kõrval kabiinis istunud metsavaht Taal, kes hästi vene keelt valdas, asus kordoniülemaga vestlusse. Autokastis viibijad olid pinges, nad ei kuulnud vestluse üksikasju, aga kokkulepe saavutati, dokumentide esitamist ei nõutud, tõkkepuu tõusis ja sõit rahvamaja poole jätkus. Autokastis viibijate närvipinge langes. Metsavennad ise näisid rahulikuna – endistel rindemeestel tugevad närvid. Tagasisõit tantsupeolt toimus tõrgeteta.
Julge pealehakkamine on pool võitu, aga teise poole õnnestumine oli siiski küsitav.
1945. aasta jaanipäeva paiku toimus Raja metsavahi juures perekondliku tähtpäeva tähistamine. Pika laua ümber istus külalisi lähedalt ja kaugelt, noori ja vanu, jutuvestjaid ja tantsuhuvilisi. Õlu ja metsakohin tõstsid tuju – lõbu kui laialt! Juba pensionoikka jõudnud vana metsavaht Malm jorutas oma lemmiklaulu: “Uijut-tuijut, Tiiu reied, karu kiskus Kaie reied. Hunt oli eite hurjutant, karu oli Kaie kargutant!“.
Koosviibimisele olid sattunud ka metsavennad ja metsakombinaadi autojuht. Et auto õue peal seisis, sopsus juht oli ka – nii võetigi ette sõit Karepa rahvamajja tantsupeole. Autokast täis uljas tujus noori, nende seas metsavennad ilma dokumentideta, relvad taskus. Autole tõsteti veel õllevinku ja sõit Karepale algas. Oli teada, et Rutja kordoni ees sulgeb tee tõkkepuu, piirivalvurid kontrollivad kõigi teel liikujate dokumente.
Kordoni tõkkepuu juures valves olev sõdur ei saanud auto koormakasti täitva seltskonnaga midagi peale hakata ja helistas abi järele. Kohale tuli kordoniülem isiklikult ja nõudis kohe seletust: kes te olete ja kuhu sõidate? Autojuhi kõrval kabiinis istunud metsavaht Taal, kes hästi vene keelt valdas, asus kordoniülemaga vestlusse. Autokastis viibijad olid pinges, nad ei kuulnud vestluse üksikasju, aga kokkulepe saavutati, dokumentide esitamist ei nõutud, tõkkepuu tõusis ja sõit rahvamaja poole jätkus. Autokastis viibijate närvipinge langes. Metsavennad ise näisid rahulikuna – endistel rindemeestel tugevad närvid. Tagasisõit tantsupeolt toimus tõrgeteta.
Julge pealehakkamine on pool võitu, aga teise poole õnnestumine oli siiski küsitav.
LETIPEA MÕRVALUGU
Nõukogudeaegsed raadiosaated olid eelnevalt läbinud range kontrolli, tolleaegsete poliitiliste vaadetega vastuolulisi eetrisse ei lubatud. Eestikeelseid uudistesaateid andis eetrisse ka Ameerika Hääle toimetus ja neid kuulati Eestis raadiost põnevusega. 1976. aasta augustis teatas Ameerika Hääl kuulajatele nõukogude piirivalvurite julmast veretööst Letipeal 8. augustil. Raudeesriide tagune sündmus oli ameeriklastele teada juba selle toimumisest järgmisel päeval. Eestis aga, suust suhu levides, polnud kurb teade seniks naaberküladesse jõudnud.
Letipea neemel ühiskondlike autoinspektorite puhkebaasis olid kokku tulnud vabariigi gaasitöötajad. Toimusid sportlikud jõu – ja osavusmängud, isetegevuslikud meelelahutused ja meremõnude nautimine. Meeliköitev suvepäev oli õhtusse jõudnud. Veel põles lõkketuli, mõned paarid tantsisid muusika saatel, suurem osa koosviibijaist oli telkides, kus vanemad ja väsinumad juba magasid, nooremete telkidest kostis veel tasast kudrutamist.
Kell pool kaks öösel vastu 8. augustit hakkas äkki tärisema automaat, ööpimeduses punaseid trajektoore joonistavaist valanguseeriaist vallandunud kuulid lendasid tantsijate ja telkide pihta.
Kahe tülinoriva purjus piirivalvuriga oli pidulistel juba päeval tegemist olnud. Neid püüti rahustada ja laagripaigast eemale meelitada.Vahepeal magasid purupurjus piirikaitsjad kartulivagudes. Nähes, et olukord muutub ohtlikuks, püüti viinauimas piirivalvuritelt relvad ära võtta, aga see ei õnnestunud – üht katsetajat löödi automaadikabaga, teine sai automaadist surmava tabamuse rindu. Seejärel algas turmtuli laagripaigale. Üks piirivalvur püüdis metsistunud kaaslast takistada, kuid sai laengu rindu ja suri teel haiglasse. Kui laskemoon juba lõpukorral, suunas laskja automaaditoru endale näkku ning lõpetas ka oma elu.
Laagriplatsil hukkus või suri haavadesse kuus kokkutulekulist, haavatuid loeti kaheksateist. Mõned haavatasaanud jäid eluaegseks invaliidiks. Raskemini kannatadasaanutele andis valitsus sadakond rubla ühekordset toetust. Ohvrite matustele saadeti relvastatud julgeolekumehed. Muldasängitamised pidid toimuma võimalikult vaikselt ja eri aegadel. Nõukogude julgeolek kartis vihase rahvahulga kogunemist.
Piirivalvepoolne kaotus elavjõus oli kaks reameest, kes „langesid NSV Liidu riigipiiri kaitsmisel“. Sõjaväetribunalis tehti ülemustest süüdlaseks seersant, kellele mõisteti kolm ja pool aastat vangistust.
Viisteist aasta hiljem, 1991, püstitasid Viru-Nigula Muinsuskaitse Selts ja Rakvere Gaas mõrvaohvritele mälestusmärgi. Graniitkivi ohvrite nimedega seisab Letipeal Tagaküla Suurkivi läheduses, kohal, kus 8.augustil 1976 tragöödia aset leidis.
Nõukogudeaegsed raadiosaated olid eelnevalt läbinud range kontrolli, tolleaegsete poliitiliste vaadetega vastuolulisi eetrisse ei lubatud. Eestikeelseid uudistesaateid andis eetrisse ka Ameerika Hääle toimetus ja neid kuulati Eestis raadiost põnevusega. 1976. aasta augustis teatas Ameerika Hääl kuulajatele nõukogude piirivalvurite julmast veretööst Letipeal 8. augustil. Raudeesriide tagune sündmus oli ameeriklastele teada juba selle toimumisest järgmisel päeval. Eestis aga, suust suhu levides, polnud kurb teade seniks naaberküladesse jõudnud.
Letipea neemel ühiskondlike autoinspektorite puhkebaasis olid kokku tulnud vabariigi gaasitöötajad. Toimusid sportlikud jõu – ja osavusmängud, isetegevuslikud meelelahutused ja meremõnude nautimine. Meeliköitev suvepäev oli õhtusse jõudnud. Veel põles lõkketuli, mõned paarid tantsisid muusika saatel, suurem osa koosviibijaist oli telkides, kus vanemad ja väsinumad juba magasid, nooremete telkidest kostis veel tasast kudrutamist.
Kell pool kaks öösel vastu 8. augustit hakkas äkki tärisema automaat, ööpimeduses punaseid trajektoore joonistavaist valanguseeriaist vallandunud kuulid lendasid tantsijate ja telkide pihta.
Kahe tülinoriva purjus piirivalvuriga oli pidulistel juba päeval tegemist olnud. Neid püüti rahustada ja laagripaigast eemale meelitada.Vahepeal magasid purupurjus piirikaitsjad kartulivagudes. Nähes, et olukord muutub ohtlikuks, püüti viinauimas piirivalvuritelt relvad ära võtta, aga see ei õnnestunud – üht katsetajat löödi automaadikabaga, teine sai automaadist surmava tabamuse rindu. Seejärel algas turmtuli laagripaigale. Üks piirivalvur püüdis metsistunud kaaslast takistada, kuid sai laengu rindu ja suri teel haiglasse. Kui laskemoon juba lõpukorral, suunas laskja automaaditoru endale näkku ning lõpetas ka oma elu.
Laagriplatsil hukkus või suri haavadesse kuus kokkutulekulist, haavatuid loeti kaheksateist. Mõned haavatasaanud jäid eluaegseks invaliidiks. Raskemini kannatadasaanutele andis valitsus sadakond rubla ühekordset toetust. Ohvrite matustele saadeti relvastatud julgeolekumehed. Muldasängitamised pidid toimuma võimalikult vaikselt ja eri aegadel. Nõukogude julgeolek kartis vihase rahvahulga kogunemist.
Piirivalvepoolne kaotus elavjõus oli kaks reameest, kes „langesid NSV Liidu riigipiiri kaitsmisel“. Sõjaväetribunalis tehti ülemustest süüdlaseks seersant, kellele mõisteti kolm ja pool aastat vangistust.
Viisteist aasta hiljem, 1991, püstitasid Viru-Nigula Muinsuskaitse Selts ja Rakvere Gaas mõrvaohvritele mälestusmärgi. Graniitkivi ohvrite nimedega seisab Letipeal Tagaküla Suurkivi läheduses, kohal, kus 8.augustil 1976 tragöödia aset leidis.
RISTIMÄE
Vihula mõisa ligidal on mäeküngas, seda kutsutskse Ristimäeks.
See olnud vanal ajal, kui nimetatud paigas kaks pulmarongi vastakuti juhtunud. Siis raiunud peiupoisid niikaua mõõkadega vastamisi, kuni teistest üle saanud ja jälle edasi pääsenud. Ühe pulmarongi hulgast kaotanud peigmees elu ja pruut varastatud ära. Kõige tugevam peiupoiss pidanud kosima ta endale. Siis mindud taplusplatsile tagasi ja pandud mälestuskivi sinna püsti. Enne tehtud veel palvet ja ohvrit Taarale. Siis sõitnud igaüks rahus koju, nagu poleks sündinud midagi.
Vihula mõisa ligidal on mäeküngas, seda kutsutskse Ristimäeks.
See olnud vanal ajal, kui nimetatud paigas kaks pulmarongi vastakuti juhtunud. Siis raiunud peiupoisid niikaua mõõkadega vastamisi, kuni teistest üle saanud ja jälle edasi pääsenud. Ühe pulmarongi hulgast kaotanud peigmees elu ja pruut varastatud ära. Kõige tugevam peiupoiss pidanud kosima ta endale. Siis mindud taplusplatsile tagasi ja pandud mälestuskivi sinna püsti. Enne tehtud veel palvet ja ohvrit Taarale. Siis sõitnud igaüks rahus koju, nagu poleks sündinud midagi.
Muistendi algne käsikiri T. Lepp-Viikmann (1895).
No comments:
Post a Comment