Lahemaa kivid

Majakivi

Jaani-Tooma Suurkivi

Lahemaa on rikas paest ja paepealsetest, veest ja merest, metsast ja nõmmedest. Lahemaa on rikkaim... kividest. Kive leidub rannavees ja karidena kaugel meres. Kivid on kohati metsas ainsaks aluspinnaks männijässidele, kivid on karjamaal, kivid on põllumehe põlisvaenalsed, kividest on rikas õu ja külavahetee. Kive on väikesi ja suuri, üsnagi aukartustäratavaid rahne, nimega ja nimetuid.

Üksnes Lahemaa hiidrahnude nimistu on mõjukas. Siit leiame Majakivi, Jaani-Tooma Suurkivi, Tiirukivi, Ojakivi, Vana-Jüri Suurkivi jne. Mõnikord pole külaalused rändrahnud meres küll kuigi esinduslikud, kuid neil on erisugune tähendus - nende alt on toodud õdesid ja vendi rannalastele (Titekivi Mustojal, Suurkivi Altjal). Kadakate vahel kulgevad paekiviaiad tähistavad kunagisi krundipiire ja karjatänavat. Kivikirstkalmed on kaugete esivanemate elu ja surma tunnistajad. Kuulsad Näljakangrud Palmse mõisa lähedal on ammuste aegade elu meenutajaks.

Palmse pargis on suur rühm teravatahulisi sammaldunud rabakive - Kloostrikivid. Rahvasuu pajatab metsaservale tukkuma jäänud kuradeist, kes kloostrimetsa nunnasid kimbutamas käinud, viimaste lahkudes Palmsest aga metsaservale kogunenud ja tegevusetusest kivistunud (nunnaklooster kolis Palmsest ära 15. sajandil).

Palmse mantee ääres on Huntkivi. Legend jutustab tütarlapsest, kes eelistas vastu tahtmist abiellumisele muutuda metsloomaks. Lähermal silmitsemisel paistabki kivi pruudipärga kandva lamava hundina.

Näljakangrud - pärimuse järgi kuhjatud need näljahädas pärisorjade poolt 1695-1697 Suure Nälja ajal tasuks mõisast saadud vilja eest (koristati mõisa põlde kividest).

Kivikülv Käsmu metsas on umbes 4000 aasta vanune. Sammaldunud kivid asetsevad kohati üksteises kinni. Kivisillutised on tekkinud murdlainete ja rüsijää toimel.

Allikad: F. Nõmmsalu, "Lahemaale sündis rahvuspark", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 97 lk

H. Viiding, "Lahemaa kivid", Tallinn: Valgus, 1981, 80 lk.

MÕISAD - Kuldne Sirge

VIHULA

Arhitektuuris stiil – Neoklassitsism. Härrastemaja vanem, mantelkorstnaga osa on ehitatud 1760-80. a. von Helffreichide omandiajal. Pärast mõisa üleminekut 1810. a. von Schubertitele laiendati härrastemaja mitu korda, 1880. a. lisati kolmekorruseline tiib ja kujundati kogu hoone ümber historitsistlikus laadis. Kõrvalhooned on enamasti pärit 19. sajandist (ait, tall- tõllakuur, viinavabrik, keldrid ), baroklike joontega Tagamõis 18. sajandist. Suur inglise stiilis park saarterohke paisjärvega.

SAGADI

Arhitektuurisstiil – Klassitsism. 1684-1919. a. kuulus mõis Fockide suguvõsale, praegune rokokoodekooriga härrastemaja ehitati 1749-1753 Peterburi arhitekti Rastrelli projekti järgi. Selle barokkstiilis häärberi juurde kuulusid stiilsed majapidamishooned väljaku külgedel, värav- kellatorn ajanäitajaga ja suurejooneline park, 18. saj. lõpul lisati juurdeehitus ja klassitsistlik fassaad. 1918. a. mõisale kuulunud 52 ehitisest on taastatud 17. Suur mõisapark tiigi ja viljapuuaiaga. Härrastemajas on eksponeeritud mõisajärgne interjöör, mööbel, jahirelvad, -trofeed ja topised. Renoveeritud ringtallis asub Metsamuuseum.

PALMSE




Arhitektuurisstiil – Barokk. Arhiivsetes ürikutes on Palmset kui asukohta esmakordselt mainitud 1287. a. Taani kuninga Valdemar II poolt sõlmitud maade kinkelepingus Tallinna Püha Mihkli kloostrile. 1348. a. oli Palmses kloostrile kuuluv mõis ja 1510. a. müüs kloostri abtiss Elisabeth Brink mõisa ära. Palmse mõisa areng ja ulatuslik stiilne väljakujundamine on seotud Pahlenite suguvõsaga alates 1673. a. Barokkstiilis mõisahoone ehitati 1753. a., 19. saj. laiendati seda suure tiibhoonega.


Allikad: Enn Tarvel, "Lahemaa ajalugu", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 234 lk.
H. Sirel, V. Ranniku, "Palmse õpperada", Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 22 lk.

RAKVERE

VANALINN

Rakvere linna vanim asustus paiknes praegusel Teatrimäel. Rahvapärimuse järgi asunud siin kunagi kauges minevikus linnavärav, mida valvasid kahel käpal kõndivad karud. Verejanulised loomad ei lasknud kedagi läbi. Vaid südapäeval, kui päike kõige kõrgemal, eemaldunud karud väravast ja siis pääsenud talupojad oma kauba- ja andamikoormatega linna ja linnusesse. Millegipärast kutsutud siis paika Põrguväravamäeks.

Teatrimäel elasid karjakasvatajad ja põllupidajad juba I aastatuhande esimesel poolel. 14. sajandi alguseks oli muistsest asulapaigast saanud kaubitsemiskeskus. Üha enam koondus asulapaika ka käsitöölisi ja nii hakkas kujunema linn, mis sai 1302. aastal privileegid - Lübecki õiguse. Linn kandis siis nime Wesenberg.

16. sajandi esimesel poolel asus teatrimäel frantsiskaani mungaordu klooster, mille müüridest osa avastati arheoloogiliste kaevamiste käigus. Esialgu Tallinnasse kavandatud klooster rajati Rakverre 16. sajandi esimese kümnendi lõpul ja hävis juba Liivi sõjas 1559. aastal.

17. sajandil kujundati kloostri asupaigast Rakvere mõisasüda. Rakvere mõis on kuulunud kolmele aadliperele: Brederoded, Tiesenhausenid ja Rannenkampffid. 1919. aastal mõis riigistati ja 19. sajandi keskel ehtatud häärberist sai nüüd rahvamaja, hilisem teatrihoone. (teatrimaja avati 24. veebruaril 1940. aastal piduliku aktuse ja balliga). Üle aasta saab Rakvere Teatri eestvedamisel teoks populaarne teatrifestival Baltoskandal.

Lauluisa Kreutzwald, rahvaeepose "Kalevipoeg" koostaja, on pärit Lääne-Virust Jõeperest, üles kasvanud Rakvere külje all Kaarlis ja õppinud linna kahes koolis. Tema mälestussammas püstitati 1937, kui möödus 55 aastat selle kuulsa eestlase surmast ja ühtlasi 75 aastat "Kalevipoja" ilmumisest.

Pronkstarvas Vallimäe loodenurgal (skulptor Tauno Kangro) avati rakvere linna 700. juubelisünnipäeval 2002. aastal. Tarvas on 5 m kõrge ja seisab graniitalusel, mille külgedelt saab lugeda olulisi andmeid Rakvere ajaloost, ühtlasi leiduvad seal skulptuuri heaks annetusi teinute nimed. Tarva kuju asub siinsel kõrgel valliserval muidugi seetõttu, et muistsete eestlaste linnus Vallimäel kandis Tarvanpää nime.

Rakvere Vallimäel on aegade vältel olnud mitu linnust: Tarvanpe (puitlinnus, pole midagi säilinud, Wesenberg (13. saj taanlaste kivilinnus, Wesenberg - Tarvanpää alamsaksakeelne tõlge). Rakvere linnuse kui sõjalise kindluse ajalugu jõudis lõpule 17. saj alguses. Ulatuslikumad renoveerimistööd algasid aga alles aastal 1975.

Rakveres on toimunud Kalevipoja ja Rooma lepingute ettelugemine, Eesti meeste tantsupidu, ülemaailmse tähtsusega spordiüritused.

Odette Kirss, "Jalutaja teejuht", Rakvere, Tallinn: Solnessi Arhitektuurikirjastus, 2007, 167 lk (kasutatud 7-24 lk).

KÄSMU

• Käsmu on kõige rändrahnurikkam piirkond kogu Euroopas. Roheline männimetsaalune on täis külvatud kõikvõimalikus suuruses ja eri kujuga rahnusid.
• Käsmu õnnekivihunnikusse on aastakümnete jooksul oma kivikese visanud tuhanded inimesed, mistõttu hunnik meenutab juba mäge. Alguse aga olevat saanud traditsioon sellest, et merelt saabuvad mehed kraapinud iga kord kivi sisse nime ja kuupäeva ning visanud kivi siis õnne saamiseks hunnikusse.
• Ega Käsmut asjata kaptenitekülaks kutsuta - Käsmust on sirgunud kümneid merekapteneid, kes ka suurtel ookeanitel seilanud. Tsaari-Venemaa üks kahest suurimast kaubalaevastikustki oli Käsmu oma. Käsmu oli isegi sedavõrd tuntud meresadam, et esimese vabariigi ajal Tallinna kõrval ainsana laevaahtritel kodusadamana ära märgiti.
  

PÄRISPEA

• Eesti põhjapoolseim mandripunkt on Purekkari neem Pärispea poolsaarel.
• Nagu enamikul Eesti poolsaartel ja rannikualadel, nii paiknes ka Pärispeal nõukogude perioodi sõjaväelinnak. Seal on tänini ohvitseride endised eluhooned, mis kõrguvad mahajäetult ranna lähedal.
• Hara laht Loksa all oli nõukogude allveelaevade süvasadam. Praeguseks on sadamakompleks rüüstatud.
  

JUMINDA

• Juminda poolsaare tipul on kaldale kettidega kinnitatud mitu suurt sõjaaegset meremiini (need on tühjad ja kahjutuks muudetud). Miinid ning ausammas nende vahel sümboliseerivad 1941. aastal toimunud laevakatastroofi. Sõjaväelaste ja varustuse Tallinnast evakueerimisel toonasesse Leningradi sõitis suur osa laevakaravanist Soome lahte paigutatud miinide otsa.
• Juminda poolsaart kutsutakse liikuvaks poolsaareks, sest selle neeme tipp on pidevas liikumises. Suured rahnud poolsaare tipuosal põrkuvad lainetuses üksteise vastu ja vahetavad pidevalt asukohta. Sestap muudab neem pidevalt kuju, nii tormide kui jäämineku ajal.
• Nõukogude ajal asus Juminda neemel üks suurimaid raketibaase, kust hoiti silma peal kogu Skandinaavia kohal toimuval lennuliiklusel. Vene vägede Eestist lahkumisel mineeriti ja uputati kogu raketibaasi territoorium ning selliseks on see jäänud praeguseni. Samas pidavat olema üks koht, kus väikese maalapi peal ka käredaima külmaga lumi ära sulab. Arvatakse, et seal podiseb maa all endiselt mingi reaktor või jõuallikas, mis pinnast soojendab.

Allikas: Marko Kaldur, "Avastades Eestimaad", Tallinn: Varrak 2005, 150 lk (kasutatud 53-76)

VÕSU - minu kodupaik

Võsut on esmakordselt mainitud 1534. aastal jõena. Küla kohta on teateid 1586. aastal (Wose). 1780 on mainitud Võsule rajatud Palmse mõisa telliselöövi; 1895-1904 tehas kaasajastati ja ta hakkas tootma 1-2 miljonit tellist aastas. Telliste, halgude,vilja ja kartulite väljaveoks ehitati sadam, kuid selle äärde pääsesid vaid väikesed alused, suuremate laevade juurde veeti kaup paatidega.
18. sajandi keskel oli praeguse Võsu asula kohal ainult mõni üksik pere, millele lisandus veel kümmekond metsatalu lähikonnas. Võsu, kui ideaalse suvituskoha, avastasid Virumaa mõisnikud. 1870-ndate aastate paiku algas kruntide andmine, kakskümmend aastat hiljem asus terve Lepispea küla ümber Võsule.

Sajandi lõpul suvitas Võsul juba 50-60 perekonda Tallinnast, Peterburist, Moskvast ja Krimmist. 1906. aastal oli suvitajate arv tõusnud juba üheksakümne pereni.

Võsu suvituskoha hiilgeaastad olid enne Esimest maailmasõda. Selleks ajaks oli siia ehitatud üle kahesaja maja, millest umbes sada seitsekümmend suvilateks välja üüriti. Eriti nõutud oli Langsepa pansion ilusa pargi ja suurepärase vaatega merele, vannimaja, kus sai tellida ka muda- ja muid terviseveevanne. Meelelahutust pakkusid kuursaal, jalgpalli-, võrkpalli- ning tenniseväljakud. Rannast võis laenata süsti, sõude- ja purjepaate.

Suvitajate endi poolt asutati Võsu heakorraselts, avati raamatukogu ja lugemistuba. Peamine ühendus Võsul oli postihobustega ( telliti Rakverest ). Alates 1912. aastast pidas kolm korda nädalas Tallinna ja Võsu vahel ühendust ka aurulaev „Virumaa“. Eriti hinnatud oli Võsu arstide poolt, kelle arvates siinne kuiv ja puhas õhk, ööpäeva temperatuuride väike kõikumine, naaberrandadest soojem merevesi pidid tervendavalt mõjuma mitmetele haigustele.

Võsul hakkas arenema ka kultuurielu, selles oli suuri teeneid Eduard Langsepal, kes töötas Palmse vallakoolis õpetajana, arendas kooli ministeeriumikooliks ja oli selle juhatajaks. 1898. aastal asutas ta Võsul esimese selleaegse vallakooli. 1907. aastal ehitati Peterburi ja Moskva suvitajate toetusel seltsimaja, kus korraldati näitemänge, kontserte, peoõhtuid, millest saadud sissetulekutega osteti külla tuletõrjeprits. 26. veebruaril 1889. aastal etendati Simuna talus kolm näidendit. Ümbruskonna kuulsaimaks tantsuorkestriks oli Sagadi viiulikoor.

Võsu seltsielu hakkas elavnema taas 1907. aastast. Kolmekümnendatel aastatel lavastati üsna nõudlikke näidendeid ja operette, millele suvitajad-näitlejad osatäitjatena või lavastajatena kaasa aitasid.

Pärast Esimest maailmasõda vähenes Võsu suvitajate arv mitmekordselt. 1931. aastal oli Võsul suvitajaid ainult viie ja poole saja ringis, edaspidi pisut enam. Ühendus Võsuga oli paranenud, peale aurikute „Endla“ ja „Juku“ ning mootorlaeva „Kungla“, mis Tallinnaga ühendust pidasid, oli käigus ka mitu bussiliini.

Aegade jooksul on Võsul suvepuhkust veetnud paljud eesti ja vene silmapaistvad kultuurutegelased. Paaril suvel viibis Võsul folkloristika suurkuju Jakob Hurt, kes Ilumäe laulukoori kontserdil Võsu rannamännikus ka kõne pidas. Lühemat aega peatus Võsul ajaloolane Villem Reiman, kelle kõnet Kingu talu õuel rahvas kaua meelde tuletas. Möödunud sajandi algusaastatel nautis Võsu rahu soome-eesti kirjanik Aino Kallas. 1914. aasta suvel peatus siin nimekas vene geograaf Venjamin Semjonov-Tjan-Šanski – kuulsa vene maadeavastaja poeg. 1921. aastal suvitas Võsul Eduard Vilde. A. H.Tammsaare tavatses küll suvitada Narva- Jõesuus, kuid ka Võsu oli tema meelispaigaks.

Võsu kujunes muusika- ja teatriinimeste meelispaigaks. Sagedasteks külalisteks olid Ants Lauter, Karl Ots, karikaturist Gori, maalikunstnik Andrei Jegorov, kirjanikud Gustav Suits, Evald Tammlaan. Hilisemal ajal suvitasid või elasid siin Mikk Mikiver, Kaljo Kiisk, Georg Ots. Praegu on Võsu kunstnik Anna Merilo kodukohaks.

"Eestimaa reisijuht" 98/99

Kauni looduse ja rohkete vaatamisväärsustega Lääne-Virumaa (3465 km2, ca 75600 el.) asub Põhja-Eestis, ulatudes Soome lahe kallastelt ca 80 km lõunasse. Inimasustus on Virumaal vähemalt 8000 a. vanune (leiud Kunda Lammasmäelt). Palju on muistseid matmispaiku ja linnuseasemeid. 1220. a. vallutasid siinsed alad taanlased, hiljem sakslased, rootslased ja venelased. Suurimaid purustusi tõi Virumaale 1558. a. alanud Liivi sõda. Põhjasõja järel rajati villa- ja kalevivabrikuid ning viinakööke, ehitati kaunid mõisaansamblid.

Maakonda iseloomustavad paiknemine Kirde-Eesti lavamaal ja allikaterohkel Pandivere kõrgustikul ning heakorrastatud mõisate rohkus. Põhja- Eesti paekallas on siin madaldunud ja asub veidi rannikust eemal, veerohked allikad on paljude jõgede alguseks, rohkelt on selgeveelisi järvi (kaunimad Viitna, Porkuni, Äntu). Lääne- Virumaale jääb põhiosa Lahemaa Rahvuspargist, Neeruti, Udriku, Tudu, Luuasaare ja Sämi-Kuristiku kaitsealad. Eesti üks tuntuim turismimarsruut on nn. Kuldne Sirge – Palmse, Sagadi ja Vihula mõisad, kaunid paigad on ka Käsmu, Porkuni, Viitna, Altja, Karepa jpt.

Kadrina – 13. saj. tekkinud küla, endine kihelkonnakeskus. Siin on hinnaline 15. saj. ehitatud Kadrina kirik. Kadrina valla allikate- ja järvederohkel lainjal maastikul on 9 mõisa koos parkidega: Loobu, Vohnja, Kolu, Kihlevere, Undla, Hulja, Udriku, Neeruti, Jõepere mõisad. Jõepere mõisa ja Loobu jõe alguseks olevate suurte Jõepere allikate läheduses on sündinud arst ja kirjanik Fr. R. Kreutzwald.

Vihula külas (esmamainitud 1241. a.) asub Vihula mõis. Mõisaansamblist on säilinud 25 hoonet, enamik ehitatud 19. saj., mil mõis kuulus von Schubertitele. Suur inglise stiilis park saarterohke paisjärvega.

Vihula valla ja Lahemaa Rahvuspargi merevärav, kena Vergi sadam paikneb tormivarjulisel neemel, 11 km Võsult.

Põline rannaküla Käsmu (mainitud 1453) asub samanimelisel kaunil poolsaarel pindalaga 10 km2. Käsmu on üks Eesti suurimaid ja rikkamaid rannakülasid, siin ehitati purjelaevu ja veeti salaviina. Käsmu Merekool koolitas kapteneid.

Haljala – 15. saj. ehitatud Haljala kolmelööviline kodakirik, kus asub kujur Rabe poolt 1730. a. valmistatud barokne kantsel ja puunikerdustega kaunistatud altar.

Kunda – 1241. a. mainitud, mõisana 1443. a. Mõis on hävinud. Lontova küla lähedale rajati sadam 1805. a. 1873. a. alustas mõisaomanik tsemenditootmist ja see kestab tänaseni. Kunda jõe ääres asuvalt Lammasmäelt on leitud Eesti vanima, keskmise kiviaja küttide ja kalastajate asula jälgi, siin on Kabeli mõisavaremed, Toolse ordulossi (1471) varemed ja muistsed linnamäed, Malla mõis suures pargis ja ilus Letipea neem.

Mahu rannaks kutsutud alal on palju vaatamisväärset. Siin on olnud 36 põlisküla, 11 mõisa ja palju kivikalmeid. Esimene kirik rajati Viru-Nigulasse juba 13 saj. lõpul. Huvipakkuv on arvatavasti 13. saj. II poolel ehitatud Baltimaades ainulaadse ristikujulise põhiplaaniga Maarja kabeli vare. Pada jõe ääres on Koila linnamäe püha allikas ja Veriora karstiala.

Letipea – siin asub üks suurimaid rändrahne Euroopas, Ehalkivi (980 m3, kõrgus 7,6 m).
Vinni vallas asub palju kauneid mõisaid: Piira, Inju, Vinni, Mõdriku, Rägavere.
Viru-Jaagupi: Virumaa vanimaid külasid, 1220. a. moodustatud kirikukihelkonna keskus. Allikataolise päisjärve kaldal paikneb maadeuurijale, admiral Ferdinand von Wrangelile kuulunud Roela mõis.

Väike-Maarja keskasulast lõunas Ebavere mägi (146 m), edasi 7 sügavat väga selge veega Äntu järve ja Punamägi, millel asus 11. saj. algul muinaseestlaste linnus Agelinde. Esimesed teated Väike-Maarja kohta pärinevad 13. saj. algusest, 14 saj. on ehitatud Väike- Maarja kirik ja Kiltsi lähedal algselt vasallelamuks ehitatud huvitav restaureeritud Vao tornlinnus. Samas on ka Rennenkampffide aadliperekonnale kuulunud Vao mõisaansambel.

Kauni arhitektuuriga 1872. a. valminud neorenessansi stiilis Muuga mõis on kirjanik Eduard Vilde lapsepõlvekodu. Tähelepanu väärib 19. saj. hollandi tuuleveski.

Esimene märge Simuna kohta pärineb 1219. a. Läti Hendrikult, kes nimetas teda Väike-Viruks. Avanduse mõisahoone kauaaegseks omanikuks oli akadeemik Friedrich-Benjamin Lütke. Simuna ida piiril asub astronoom Struwe ajalooline meridiaankaare mõõtmise tähis. Rakke Linnamäel on muinasaegne linnusease.

Porkunis 1479. a. rajatud piiskopilinnus on varemeis Liivi sõja ajast ( 16. saj. ). Linnuse väravatorn on taastatud, siin asub Porkuni Paekivimuuseum, mis tutvustab eesti rahvuskivi – paekivi. Porkunist põhja poole jääb ainulaadne Piisupi-Võhmetu-Lemküla karstijärvede ja ooside kaitseala. Siin on 12 väikejärve ja mitmeid karstinähtusi.
Tamsalu areng sai alguse Tallinn-Tartu raudtee rajamisega 1876. a. ja lubjapõletamise alustamisega 1880. a. Euroopas ainulaadsed 19. saj. lubjapõletuse ringahjud on säilinud.

MAA JA RAND RAHVAKULTUURIS

Feodalismiajal kujunes ka eesti rahvakultuur. Lahemaal loodu on selle tüüpiline osa, ositi aga omanäoline ja kordumatu. Rahvuspargi klindipealne asustus on olnud järjepidev. Nii on põliste põllunduskülade Kahala, Muuksi, Uuri, Vatku, Tõugu, Võhma, Palmse, Sagadi, Vihula ja Karula hoonete, põldude ning neid ümbritsevate karja- ja heinamaade paigutus püsinud muutumatuna aastasadu. 13. sajandi alguskümnest pärinevad esimesed kirjalikud andmed ligi kahekümne Lahemaa küla kohta. Möödunud aastasaja lõpul loendati siinset rahvastikku juba viiekohalise arvuga. Hiljem on elanikkond kahanenud. Lahemaa lõunaosa asustamisele aitas kaasa Kahalat, Vajgejõge, Loobut ja Viitnat läbiv iidne ühendustee, mille Lahemaa lõigul tegutses viisteist kõrtsi. Hiljem, Peterburi – Tallinna raudtee ehitamisega, kaotas maantee oma ainutähtsuse. Nüüdseks on ehitusmälestisena restaureeritud 18. sajandist pärinev Viitna kõrtsihoone.

Talurahvakultuuri raudvarana nõuavad rahvuspargis säilitamist iidsed maakülad. Mitte üksikud hooned, vaid tervikuna kõigi põlispõldude ja heinamaadega. Siin saaks alal hoid ka vana viljelust ja elatusviise, olgu see hobusega kündmine, taimede abil kanga värvimine või kodune leivategemine. Küla juurde kuulusid veski ja sepikoda. Lahemaa kunagisest ligi poolesajast vesiveskist oleks lihtsam taastada Oandul või Kotkal asuvat. Vihulas on säilinud hollandi tüüpi tuuliku paekivimüürid.

Esimeste kristlike puust kabelite ehitamise aega ja kalmistute asukohta on raske määrata. Ilumäe ja Esku kivikabelid on ehitatud 18. sajandi keskpaiku. Tähelepanuväärsem on Ilumäe 1729. aastast, varasemast puukabelist pärinevate aknavitraazidega. Huvitav on sealne rohkete sepis- ja kiviristidega surnuaed.

Oma osa meie kultuuris ja maastikupildis oli mõisatel, mille eellugu algas taanlaste vallutusega 13. sajandil. 15. sajandi teisest poolest olevate andmete järgi oli tol ajal nüüdse rahvuspargi piires 14 mõisa. Lavamaa külasid haldasid Kolga ja Palmse suurmõisa kõrval Karula, Vihula, Sagadi, Kõnnu ja Loo. Kõrvemaa metsadesse rajatuist oli suurim Loobu mõis. Rannakülad olid jaotunud kaugemal asunud mõisate vahel.

Jälje on jätnud ka mõisa teised tegevusharud. Sajandite jooksul varustati Tallinnat palkide ja küttepuudega.Võsul põletati telliseid – siit läksid purjelaevad telliselastige teele juba 18. sajandil.
Rannaasulatest enamik oli kalurikülad. Väikeste ja kokkusurututena paiknesid need otse rannikul. Kalur ei vajanud suurt rehielamut. Piisas Lahemaa rannas levinud omapärasest asumist, kus eluruumile lisandusid külmkamber, koda ja sahver. Elu lätteks oli meri – püüti võrkudega räime, kilu ja kammeljat. Tüüpilised ja vähemuudetud rannakülad on Altja, Pedassaare, Natturi, Pärispea ja Pedaspea.

Meritsi on meie kultuuri mõjutanud ka naaberrahvad. Igal kevadel sõideti rändpüügile Soome randa. Soomlased käisid jälle Virus silku vilja vastu vahetamas. Meresõit sai Lahemaal alguse puu ja telliste veost ning soolasalakaubandusest. Juba 1880. aastatel lasti Käsmus ja Pedassaares merre väiksemaid rannasõidulaevu. Esimene ookeanivetele sobiv kaugsõidupurjekas valmis aga 1891. aastal Käsmus. Järgneval kolmel aastakümnel ehitati Käsmust Vainupeani üle poolesaja purjelaeva. Kõikidel maailmameredel sõitnud siinsete randade laevu juhtisid kohalikud mehed, kes said hariduse 1884. aastal avatud ja läbi viie aastakümne tegutsenud Käsmu merekoolis. Neid jõukamaid aegu meenutab ainulaadne nähtus rannaasulate hulgas – kaptenite küla Käsmu.

LAHEMAA MUINASAEG

Millal saabus esimene inimene Lahemaale, on raske öelda. 10 000 aastat tagasi asusid Joldiamerre ookeanist sisserännanud kalad ja ulukid – toit inimesele. Küllap juba siis jäid mererannale esimeste küttide ja kalapüüdjate jäljed. Kiviaja inimene ei rajanud paikset kodu, vaid liikus metsloomade ja kalaparvede kannul. Meie muistne esivanem oli lüli ökosüsteemis, tema tegevuse jäljed kadusid looduse ringlusse. Sellepärast on neist rändureist meie ajani säilinud väga vähe silmale nähtavat ja käega katsutavat. Kuid siiski. Võhma Tandemäelt väljakaevamistel leitud kvartsikillud, kui tõendus muistse tööriista valmistamisest, kuuluvad mesoliitikumi, keskmisesse kiviaega, s. o. 8.- 4. aastatuhandesse enne meie ajaarvamist. Kivikirve, oda ja noole kõrval olid juba tol ajal tuntud võrk, õng ja ahing, ilmselt ka mõrd. Umbes 4000 aastat tagasi lisandus lõuna poolt meie soome-ugri elanikkonnale balti hõimude esivanemaid. Nende vene- ehk paadikujulisi kivikirveid on leitud Sagadist, Vatkust ja Uurist.

Kuigi juba tol ajal võidi rajada esimesed põllusiilud hõreda loometsa alla, sai maaviljelus loodusmajanduse asemel peamiseks elatusalaks varasel rauaajal ümbes 2500 aastat tagasi. Sellesse aega kuuluvad varajasemad Muuksi ümbruse kivikirstkalmed,.mis olid paigutatud väljakurnatud viljelusmaale. Meie ajaarvamise alguseks olid Lahemaal välja kujunenud kolm asustuskeskust: Kahala, Palmse ja Vihula. Vanim ja suurim neist oli Kahala, kus nüüdisajani on säilinud üle saja kalme. Arvatakse, et Muuksist pärinevad ka Vatku – Palmse asustajad. Meie ajaarvamiase algusest on alles jäänud esesmeterikkad suured tarandkalmed. Neisse kogunes korduvate matmistega hulk töö- ja tarberiistu, relvi ja ehteid. Üksiktalud metsadesse ja kalameeste külad mereranda rajati muinasaja lõpul, elu jätkus iidsetes külades pangaserval. Rauaajale iseloomulikke kindlustatud asulakohti ja suuri linnuseid Lahemaal ei ole. Meie ajaarvamise algussajandeil rajatud Muuksi ja hilisem Vihula linnamägi on siiski esindamas kunagisi kaitserajatisi.

Tagasi muinasaega ulatuvad ka Eesti rehielamu juured. Neoliitikumi, noorema kiviaja kalurid-kütid elasid püstkojas. Esimestele põllumeestele andis peavarju tulekollet ümbritsevale neljale rõhtpalkseinale toetuv katus. Peagi võeti kasutusele lae ja kerisahjuga saunataoline elamu, millel tuli hakata täitma ka rehe ülesannet, sest vili vajas kuivatamist.

Meie rahvakunsti nii suulises loomingus kui tarbeesemete kujunduses on palju iidset, mille algtähendus ja -sisu on ammugi unustatud. Olgu see siis maaharimise viljakusmaagia väljendus – taimornament, või totemismi ulatuv peremärk – sugukonna esivanemaks peetud looma tunnus. Küttide metsloomakujutis asendus põlluaharimisele üleminekul hobusekujutisega. Lahemaaltki meenuvad hobusepead talukatuste aknalaudadel või õllekannude kõrvadel. Tänapäeval ainult kaunistus, kuid veel möödunud sajandil oli neil maagiline tähendus. Rahvausund püüdles kokkuleppele loodusjõududega. Elusolenditena ei nähtud mitte ainult loomi, hingestatuina mõisteti ka kive ja puid. Kultustoimingutega seostusid püha allikas, jõgi, kivi, puu või trve metsaosa. Püha tähendas puutumatust. Rahvuspargis on säilinud mitmed kultuse- ja ohvrikivid ning isegi ohvripuu Ilumäe pangaveerul.

Lahemaa loodust hakkas inimene oma käe ja näo järgi muutma üle 2500 aasta tagasi. Raud lõi varsti tingimused metsaraideks ja aleviljeluseks. Oma osa nõudsid ka koduloomad: tarastati karja- ja heinamaid. Inimese ja looduse koostööna kujunesid loopealsed ja puisniidud – pideval kasutamisel tasakaalustunud poollooduslikud kooslused. Metsa raiumisega rikuti õhukese mullaga paealade veereziimi. Põlluks kõlbmatutena jäid need karjamaadeks, kus levisid kadakad ja rohttaimed. Neil loopealseil ehk alvareil on mõned steppidele iseloomulikud taimeliigid. Ka siin ilmneb suvine taimede puhkeperiood ning talvine tugev külmakartus. Nüüdisajal kipuvad vanade viljelusviiside sünnitatud loopealsed ja puisniidud hävima. Lahemaal säilivad need ainult järjepideva hoolduse, vastavalt mõõduka karjatamise või niitmise läbi.

"Lahemaa rahvuspark". Arne Kaasik ja Edgar Kask

„Tõestisündinud lood“ Valdek Kaasik

SALAPIIRITUS PUUSÄRGIS

Vergist oli Altja poole liikunud matuserong, hulk leinajaid järel, naised nutuste silmadega. Vastu tulnud piirivalvurid seisnud tee äärde valveseisakusse ja saluteerinud lahkujale. Aga enne Esku surnuaiale jõudmist oli matuserong metsavahele laiali läinud. Kirstus olnud piirituselaadung. Nii toodi salapiiritus päise päeva ajal piirivalve silma all rannast sisemaale. Jälle oli seadusesilma alt veetud.

VERGI KÜLA SEADUS

14.02. 1930. aasta „Päevaleht“uudistes, kuidas „Vergi küla seadus“ kohtus arutusel oli. Rahvahulk tunginud piirivalvuritele kallale ja vabastanud vahistatud piiritusevedajad. Juhtlauseks olnud: “Üks kõigi, kõik ühe eest!“.

METSAVENDADEGA PEOLE

1945. aasta jaanipäeva paiku toimus Raja metsavahi juures perekondliku tähtpäeva tähistamine. Pika laua ümber istus külalisi lähedalt ja kaugelt, noori ja vanu, jutuvestjaid ja tantsuhuvilisi. Õlu ja metsakohin tõstsid tuju – lõbu kui laialt! Juba pensionoikka jõudnud vana metsavaht Malm jorutas oma lemmiklaulu: “Uijut-tuijut, Tiiu reied, karu kiskus Kaie reied. Hunt oli eite hurjutant, karu oli Kaie kargutant!“.
Koosviibimisele olid sattunud ka metsavennad ja metsakombinaadi autojuht. Et auto õue peal seisis, sopsus juht oli ka – nii võetigi ette sõit Karepa rahvamajja tantsupeole. Autokast täis uljas tujus noori, nende seas metsavennad ilma dokumentideta, relvad taskus. Autole tõsteti veel õllevinku ja sõit Karepale algas. Oli teada, et Rutja kordoni ees sulgeb tee tõkkepuu, piirivalvurid kontrollivad kõigi teel liikujate dokumente.
Kordoni tõkkepuu juures valves olev sõdur ei saanud auto koormakasti täitva seltskonnaga midagi peale hakata ja helistas abi järele. Kohale tuli kordoniülem isiklikult ja nõudis kohe seletust: kes te olete ja kuhu sõidate? Autojuhi kõrval kabiinis istunud metsavaht Taal, kes hästi vene keelt valdas, asus kordoniülemaga vestlusse. Autokastis viibijad olid pinges, nad ei kuulnud vestluse üksikasju, aga kokkulepe saavutati, dokumentide esitamist ei nõutud, tõkkepuu tõusis ja sõit rahvamaja poole jätkus. Autokastis viibijate närvipinge langes. Metsavennad ise näisid rahulikuna – endistel rindemeestel tugevad närvid. Tagasisõit tantsupeolt toimus tõrgeteta.
Julge pealehakkamine on pool võitu, aga teise poole õnnestumine oli siiski küsitav.

LETIPEA MÕRVALUGU

Nõukogudeaegsed raadiosaated olid eelnevalt läbinud range kontrolli, tolleaegsete poliitiliste vaadetega vastuolulisi eetrisse ei lubatud. Eestikeelseid uudistesaateid andis eetrisse ka Ameerika Hääle toimetus ja neid kuulati Eestis raadiost põnevusega. 1976. aasta augustis teatas Ameerika Hääl kuulajatele nõukogude piirivalvurite julmast veretööst Letipeal 8. augustil. Raudeesriide tagune sündmus oli ameeriklastele teada juba selle toimumisest järgmisel päeval. Eestis aga, suust suhu levides, polnud kurb teade seniks naaberküladesse jõudnud.
Letipea neemel ühiskondlike autoinspektorite puhkebaasis olid kokku tulnud vabariigi gaasitöötajad. Toimusid sportlikud jõu – ja osavusmängud, isetegevuslikud meelelahutused ja meremõnude nautimine. Meeliköitev suvepäev oli õhtusse jõudnud. Veel põles lõkketuli, mõned paarid tantsisid muusika saatel, suurem osa koosviibijaist oli telkides, kus vanemad ja väsinumad juba magasid, nooremete telkidest kostis veel tasast kudrutamist.
Kell pool kaks öösel vastu 8. augustit hakkas äkki tärisema automaat, ööpimeduses punaseid trajektoore joonistavaist valanguseeriaist vallandunud kuulid lendasid tantsijate ja telkide pihta.
Kahe tülinoriva purjus piirivalvuriga oli pidulistel juba päeval tegemist olnud. Neid püüti rahustada ja laagripaigast eemale meelitada.Vahepeal magasid purupurjus piirikaitsjad kartulivagudes. Nähes, et olukord muutub ohtlikuks, püüti viinauimas piirivalvuritelt relvad ära võtta, aga see ei õnnestunud – üht katsetajat löödi automaadikabaga, teine sai automaadist surmava tabamuse rindu. Seejärel algas turmtuli laagripaigale. Üks piirivalvur püüdis metsistunud kaaslast takistada, kuid sai laengu rindu ja suri teel haiglasse. Kui laskemoon juba lõpukorral, suunas laskja automaaditoru endale näkku ning lõpetas ka oma elu.
Laagriplatsil hukkus või suri haavadesse kuus kokkutulekulist, haavatuid loeti kaheksateist. Mõned haavatasaanud jäid eluaegseks invaliidiks. Raskemini kannatadasaanutele andis valitsus sadakond rubla ühekordset toetust. Ohvrite matustele saadeti relvastatud julgeolekumehed. Muldasängitamised pidid toimuma võimalikult vaikselt ja eri aegadel. Nõukogude julgeolek kartis vihase rahvahulga kogunemist.
Piirivalvepoolne kaotus elavjõus oli kaks reameest, kes „langesid NSV Liidu riigipiiri kaitsmisel“. Sõjaväetribunalis tehti ülemustest süüdlaseks seersant, kellele mõisteti kolm ja pool aastat vangistust.
Viisteist aasta hiljem, 1991, püstitasid Viru-Nigula Muinsuskaitse Selts ja Rakvere Gaas mõrvaohvritele mälestusmärgi. Graniitkivi ohvrite nimedega seisab Letipeal Tagaküla Suurkivi läheduses, kohal, kus 8.augustil 1976 tragöödia aset leidis.

RISTIMÄE

Vihula mõisa ligidal on mäeküngas, seda kutsutskse Ristimäeks.
See olnud vanal ajal, kui nimetatud paigas kaks pulmarongi vastakuti juhtunud. Siis raiunud peiupoisid niikaua mõõkadega vastamisi, kuni teistest üle saanud ja jälle edasi pääsenud. Ühe pulmarongi hulgast kaotanud peigmees elu ja pruut varastatud ära. Kõige tugevam peiupoiss pidanud kosima ta endale. Siis mindud taplusplatsile tagasi ja pandud mälestuskivi sinna püsti. Enne tehtud veel palvet ja ohvrit Taarale. Siis sõitnud igaüks rahus koju, nagu poleks sündinud midagi.

Muistendi algne käsikiri T. Lepp-Viikmann (1895).